Riigikaitsemaksu on vaja, et relvad ja moon ei tuleks vanurite ja laste heaolu hinnaga, kirjutab siseminister Lauri Läänemets vastuseks Meelis Oidsalule.

Postimehe julgeolekuteemade kolumnist Meelis Oidsalu hoiatas lõppeval nädalal sotsiaaldemokraatide valimisprogrammis pakutud riigikaitsemaksu eest. Paraku kui me realistlikult vaatame lähitulevikku ning tahame valijatega ausad olla, siis teisi võimalusi riigikaitse piisavaks rahastuseks lihtsalt napib. Kaitseinvesteeringute mahahõikamisest ja relvadega fotodel poseerimisest märksa keerulisem on tagada, et relvad ja laskemoon ei tuleks näiteks hariduse või tervishoiu arvelt.

Nagu Oidsalu ka ise oma artiklis viitas, on sotside riigikaitse valimisprogramm kõige ambitsioonikam ning mitte kitsalt rahalises mõttes vaid sellepärast, et see sisaldab ka elanikkonnakaitset ühe prioriteedina. Üldiselt on selge, et kaitsekulud lähiaastatel kasvavad – see on kõigil erakondadel valimisprogrammis kirjas. Samas jäägem realistlikuks – uute riigikaitsevõimekuste tagamiseks on sisuliselt kolm varianti: kas tõsta selleks kasvõi ajutiselt makse, võtta laenu või siis võtta kaitseinvesteeringuteks vajalik raha teiste valdkondade arvelt – olgu selleks siis siseturvalisus, haridus või tervishoid. Ning kõik need valdkonnad on juba kriitilise piirini hapraks kärbitud, oravate keeles – «tõhustatud».

Oidsalu lähtepunkt justkui kaetaks riigikaitsemaksuga riigieelarve kasvanud toimetulekukulusid on ekslik. Toome näite: sul on varutud piisavalt puitu, et talvel maja kütta, kuid siis hakkab äkki pärast tormi katus lekkima ning naabri põrssad ronivad läbi katkise aia peenraid sonkima. Selge see, et tuleb parandada nii aed kui ka katus, aga kas selleks on mõtet kasutada küttepuid, et siis ise toas surnuks külmuda? Kindlasti mitte. Lisapuidu vajadus selles rehkenduses tuleneb ikkagi tormi räsitud katusest ning naabri sigatsemisest, mitte ettenähtavast vajadusest maja kütta. Torm on selles võrdluses meie tänane toimetulekukriis ning naabri põrssad… teadagi.

Ei saa investeerida riigikaitsesse, tõsta toetusi ning samas arendada riigipoolseid teenuseid, nagu haridust või tervishoidu, ilma selleks maksumuudatusi tegemata ning riigieelarve tasakaalu säilitades.

Me olemegi mõneti samasuguses olukorras, sest tavaoludes võimaldaks riigieelarve isegi avalikke teenuseid arendada ja laiendada, kuid nüüd on tarvis hoopis julgeolekuolukorrast ning ka majanduse ebakindlusest tingitult teha täiendavaid investeeringuid nii sõjalisse kaitsesse, elanikkonnakaitsesse kui ka kriisivalmidusse. Samal ajal tuleb toimetulekukriisi ohjeldamiseks tagada vajalikud toetusmeetmed inimestele ja ettevõtetele, et töökohad ja majanduse konkurentsivõime säiliksid.

Ei tohi jääda uskuma erakondi, kes väidavad, et nad saavad investeerida riigikaitsesse, tõsta toetusi ning samas arendada riigipoolseid teenuseid, olgu siis haridust või tervishoidu, ilma selleks maksumuudatusi tegemata ning riigieelarve tasakaalu säilitades. See on kas kõige alatum vale või siis kõige vastutustundetum eelarvepoliitika, kus maksudebati hirmus põletatakse kõrge intressiga laenuraha jooksvate kulude katmiseks. Veelgi hullem oleks, kui arstijärjekorrad veelgi pikeneksid ning näiteks õpetajate kriis süveneks, sest siis kannatab kõigi inimeste heaolu. Tulles tagasi varasema võrdluse juurde – toas hakkaks väga-väga külm.

Vähemalt viie kuni kümne aasta vaates on vaja teha märkimisväärseid kulutusi julgeolekusse – see sisaldab investeeringuid sõjalisse riigikaitsesse, aga ka elanikkonnakaitse arendamist, et meie inimesed oleksid mistahes inim- või loodustekkelises kriisis paremini kaitstud. Et see raha ei tuleks riigi muude võimekuste kärpimise hinnaga, on mõistlik kaaluda viieks aastaks ajutist üheprotsendilist riigikaitsemaksu. Vastupidiselt Oidsalu väitele ei ole kindlasti tegu mingi silmamoonduse vaid kõige ausama sõnumiga valijatele: “Jah, me tahame ja peame praegu Eesti riigikaitsesse rohkem panustama, aga me ei taha seda teha siseturvalisuse, laste ja vanurite heaolu või hariduse arvelt.”

Artikkel ilmus 29. jaanuaril 2023 Postimehes.