Riigikogu valimiste põhiteemaks oli julgeolek, sest väga paljusid ühiskonnaelu küsimusi arutati just julgeolekust lähtudes. Julgeoleku laiapõhjalist käsitlust ei tohi unustada ka pärast valimisi, seda kindlasti ka maksupoliitika puhul.  

Julgeoleku vaatenurgast on ülioluline, et jõukamaid soosivaid maksumuudatusi oleksid tasakaalustatud alampalga tõusuga, mis aitab eelkõige väiksema sissetulekuga inimesi. Vastasel juhul riskime pingete ja vastuolude suurenemisega, mida nii Venemaa kui ka Venemaa huvides toimetavad sisemised õõnestajad püüavad  Eesti ühiskonna lõhestamiseks ära kasutada.

Kohati oli see lausa naljakas, kuidas valimiste eel räägiti praktiliselt kõigest julgeoleku võtmes. Tavapärane maaelu- ja põllumajanduspoliitika kujundati “toidujulgeoleku” tagamise küsimuseks ning energia varustuskindlus rebränditi “energiajulgeolekuks.” Oli isegi valimisloosung “Terveolek on julgeolek,” mis kõlas hästi ja omas ka sisu – vähesest liikumisest tulenevad terviseprobleemid on tõesti seotud riigikaitse vajadustega.

Selles kõiges ei olnud midagi laiduväärset ega imelikku. Ka sotsiaaldemokraadid rääkisid sellest, et “toimetulek on julgeolek” ning sidusid sotsiaal-majanduslikud probleemid ja väljakutsed riigikaitsega. Sõda Ukrainas sunnibki igas mõttes läbi kaaluma, kui kaitstud me oleme ja mida saaks paremini teha. Nii käsitlevad valimiste eel riigikogus vastu võetud Eesti julgeolekupoliitika alused julgeolekut märksa laiemalt kui vaid sõjalist riigikaitset.  Kahtlemata on ka see julgeoleku osa, et ühiskond oleks võimalikult ühtne. Majanduslik ja piirkondlik ebavõrdsus seevastu süvendavad erimeelsusi ja vastasseise.

Kui inimesed tunnevad, et neid on ebaõiglaselt koheldud, siis on nad valmis vähem panustama ka oma riigi julgeolekusse: olgu siis reservväelasena, kaitseliitlasena, abipolitseinikuna, vabatahtliku päästjana või naiskodukaitsjana. Siin saab välja tuua ka kaudse mõju: kui inimeste vahel süvenevad majanduslikud lõhed, siis on see viljakas pinnas tülide ja kokkupõrgete tekkeks, mida vaenlane saab omakorda ära kasutada meie üldise vastupanuvõime nõrgestamiseks.

Kahjuks jagub Eestisse ka neid, kes on aastaid pingutanud selle nimel, et inimesed oma riiki ei usaldaks. Muu hulgas on süsteemselt rünnatud institutsioone, mis peavad kõige otsesemalt seisma julgeoleku ja turvalisuse eest –  kaitseväge ja politseid ning aidatud nii vaenlase mõjutustegevusele kaasa.

Mida vähem me ise selliseks õõnestustegevuseks võimalusi anname, seda parem.

Paraku on nii, et kavandatavad maksumuudatused pigem suurendavad majanduslikku ebavõrdsust kui vähendavad seda. Küsimus on selles, kuidas seda tasakaalustada.

Sotsiaaldemokraadid on järjepidevalt seisnud palgavaesuse vähendamise ja miinimumpalga tõstmise eest, mis oli meie keskne nõudmine ka hiljutistel koalitsioonikõnelustel. Kui alampalga osas poleks jõutud kokkuleppele, siis suure tõenäosusega ei oleks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatus ja fraktsioon nõustunud valitsusleppe sõlmimisega. See on meie jaoks võtmeküsimus ka valitsuse koostöö seisukohast vaadatuna. Tasub rõhutada, et alampalga kiiremat tõusu pole vaja sotsiaaldemokraatidele, vaid Eesti inimestele ja ühiskonnale. See tagab väiksemat palka teenivate inimestele ja nende peredele parema toimetuleku, aga on selgelt ka julgeolekuküsimus.

Sisuliselt on alampalga kasv ainus kaalukas koalitsioonileppe meede, mis leevendab madalapalgaliste jaoks maksumuudatuste mõju.  Samuti suurendab see pensione, kuna suureneb sotsiaalmaksu laekumine. Praeguses keerulises julgeolekuolukorras ei saa lubada seda, et me ei tegele majandusliku ebavõrdsusega ega pühendu ühiskonna ühtsusele ning sidususele.

Seetõttu on vajalik, et lähiaastatel tuleks alampalga tuntav tõus ja seda viisil, nagu koalitsioonis kokku lepiti, mis mõistagi eeldab koostööd ametiühingute ja tööandjatega.