Uue valitsuse sünnist saati ei vaibu Eesti avalikus ruumis arutelu alampalga jõulisema tõusu üle, mis mitte küll väga sujuvalt, kuid siiski liikus sotsiaaldemokraatide valimisprogrammist kolme erakonna koalitsioonileppesse.
Osa kommentaatorite arvates on miinimumpalga tõus pigem ehk oht Eesti ettevõtluskliimale, mis lisaks devalveerib töövõtjate ja tööandjate läbirääkimiste tähtsust. Teised jälle hindavad seda präänikuna, mis võimaldab maksta tehtava töö eest väärilist tasu ning tagab omakorda inimväärse elu paljudele Eesti inimestele.
Alampalga puhul on tegu absoluutse miinimumiga, mida tuleb maksta kaheksa tundi päevas ja nelikümmend tundi nädalas töötavale inimesele. Miinimumpalk peaks justkui kindlustama töötajatele elementaarse, minimaalse elatustaseme, et selle saajad tunneksid end täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena. Aga kas praeguses vääringus tuleb sellise tasuga toime? Kas alampalk on seda kunagi võimaldanud?
Kui vaadata viimase paari aasta hinnarallit, siis ei saa kuidagi väita, et vaid 725 euroga saab ära elada. Töötada iga päev kaheksa tundi ja kuu lõpus vaevu ots otsaga kokku tulla, et endale ja lastele süüa osta − see ei ole ühe arenenud Euroopa riigi vääriline. Kuidagi ei ole väärikas ka see, et täiskohaga tööl käiv inimene on piiril, et küsida omavalitsuselt toimetulekutoetust.
Ega ilmaasjata ole Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud töötasu miinimum, mis tagab elementaarse elamisstandardi ja milleni Eestil on pikk maa minna. Mina leian, et me võiksime Eestis muuta miinimumpalga paradigmat ja sätestada see kahel tasandil.
Riik võiks tööandjate ja töövõtjate esindusorganisatsioonidega konsulteerides kehtestada miinimumi, millest alates saaksid tööturu osalised pidada edasisi läbirääkimisi.
Et oleks olemas mingi kindel summa, millest allapoole kokku leppida ei või.
Euroopast leiab miinumumpalga jõulise tõstmise edulugusid. Näiteks Sloveenia tõsteti 2010. aastal alampalka 23 protsenti ehk 734 euroni. Meie jõudsime sellise numbrini alles 13 aastat hiljem. Sloveenias ei toonud see kaasa pankrotilainet ega tööpuuduse plahvatuslikku kasvu. Kaugeltki mitte. Sellel meetmel oli majandusele selgelt positiivne mõju. Muide, tänavu ületas Sloveenia alampalk juba 1200 euro piiri.
Ida-Virumaal teenib alampalka lausa 15 protsenti töötajatest − arvestatav hulk inimesi peab palgapäeval leppima väikese summaga. Uuringute kohaselt töötab enamik madalapalgalisi kaubanduses ja teeninduses. Valdav osa neist on naised, kelle keskmine palk Ida-Virumaal on niigi paarisaja euro võrra väiksem kui meestel. Madalad palgad tähendavad väiksemaid vanemahüvitisi ja väiksemat raha haiguspäevade eest, aga ka tulevasi väiksemaid pensione. Kõik see tekitab ennekõike just Ida-Virumaa inimestele suletud vaesusringi, millest kuidagi välja ei saa.
Sotsiaaldemokraadid lubasid oma valimisprogrammis ja nõudsid ka koalitsiooniläbirääkimistel riigi sekkumist ning selle suletud ringi lõhkumist. Meie valimisloosung kehtib ühemõtteliselt ka pärast valimisi: Eesti inimeste toimetulek on Eesti riigi julgeolek. Alampalga suurusel on väga oluline roll inimeste toimetulekus. Riik ei saa siin pealt vaadata, vaid peab tegutsema palgavaesuse vähendamise nimel.
Turumajandus paneb tõepoolest palju asju paiku, kuid ka paikapanemisel on oma piirid. Jääb ainult nõustuda ametiühingute seisukohaga, et kõrgem miinimumpalk − 60 protsenti mediaanpalgast ja 50 protsenti keskmisest palgast − ei vähenda tööhõivet ega mõjuta ettevõtete konkurentsivõimet, vaid soodustab olemasolevate töötajate hoidmist ja uute töötajate värbamist ning suurendab maksutulu.