Võrumaa Teataja tellis Anti Allaselt sotsiaaldemokraatide regionaalpoliitikat selgitava arvamusloo. Anti lahendas selle väljakutse nii, et haaras Madis Kallaselt nööbist kinni ja tegi temaga intervjuu.

Hea Võrumaa Teataja lugeja! Nagu lubatud, hakkan Võrumaa Teatajas aeg-ajalt kirjutama, mis Toompeal toimub, millele püüan seadusemäel rohkem keskenduda ja kuidas ühe või teise plaaniga on läinud. Enne valimisi sai korduvalt kinnitatud, et üheks minu südameasjaks ja missiooniks pääliinas on seista kaugemate piirkondade ja eriti just omavalitsuste pakutavate teenuste hea käekäigu eest. Nüüd on mul selleks hea võimalus, kuna sotsiaaldemokraadid kauplesid välja regionaalministri koha, kellel on esimest korda päris portfell koos märkimisväärse vastutusala ja võimuga. Pean küll kohe kahetsusega tunnistama, et lõhe rikka ja vaesema Eesti vahel on veel suurem, kui ma oskasin karta. Tallinnas valitseb paraku soov kõigile ühe mõõdupuuga lajatada ja arusaamine piirkondade muredest on ahtakene. Õnneks on regionaalminister mõistlik Saaremaa mees, pikaaegne omavalitsusjuht Madis Kallas, kellele pole kaugemate nurkade mured võõrad. Ja eks ripun eri teemadega pidevalt tema kuuenööbi küljes. Jätkan seda tegevust ja hoian valdkonna arengutel silma peal. Seekord keskendun toimetaja palvel omavalitsuste rahastamise muudatustele, kasutades selleks intervjuuvormi Madis Kallasega, kellega me vaated paljuski kattuvad. Pole ka ime, sest veame ministriga ühist vankrit.

Riigikogu liikme Anti Allase intervjuu regionaalminister Madis Kallasega:

Milline on omavalitsuste olukord Eestis ja mis on siin peamiseks mureks?

Madis Kallas: Eestis on 30 aastat toimunud ränne ühes suunas. Tööealine elanikkond on liikunud sisuliselt ühegi erandita ennekõike Harjumaale ja vähemal määral Tartu linna ja Tartumaale. Samas sõltub kohalike omavalitsuste tulubaas eelkõige tööealiste elanike arvust ja sellest, kui palju nad omakorda maksavad tulumaksu. See ongi tekitanud Eestis meeletu ebavõrdsuse, mida tulebki lahendama hakata, sest muidu Eesti 79 omavalitsusest umbes 29 ei saa enam järgmise aasta eelarveid kokku. Viimastest on üheksa nii kehvas seisus, et nad peavad pakutavaid teenuseid koomale tõmbama, mis tähendab koolide, raamatukogude ja kultuurimajade sulgemist.

Miks mõõdetakse jätkuvalt kõikidele sama mõõdupuuga? Kas on plaanis erinevalt senisest praktikast süveneda lõpuks detailidesse ja pakkuda igale omavalitsusele rahastamisel tema vajadusest lähtuvat nii-öelda rätsepaülikonda? Kas plaanis on raha ümber jagada?

M. K.: Soov valitseda kõiki Eesti omavalitsusi ühtse rahastusmudeliga on juba ammu ummikusse jooksnud. On selge, et erinevalt tuleb vaadata Peipsiääre, Rõuge ja Põhja-Sakala või siis Vormsi või Kihnu valda. Rääkimata Tallinna linnast või Rae vallast. Ma arvan, et jõuame nelja aasta jooksul seisu, kus Eesti tuleb nii rahastuse kui ka seadusandluse osas ikkagi jagada mitmeks osaks.

Kas on plaan ministeeriumi niimoodi mehitamiseks, et seal oleks päriselt võimekust teha analüüse ja esitada veenvaid ettepanekuid, mida valitsusse viia, et mured jõuaksid kohale ka pealinna poliitikutele?

M. K.: Soov on olemas, kuid pean lähtuma kehtivast koalitsioonilepingust, mis selleks väga laiu võimalusi ette ei näe. Eesmärk on selge, samuti tahe selles suunas liikuda.

Miks koalitsioonilepingus pole probleemi lahendamiseks ette nähtud lisaraha andmist, kui jätta välja väikekoolidele mõeldud kolme miljoni euro suurune toetus? Seda olukorras, kus osal omavalitsustel on võrreldava hulga inimeste juures sama mahuga teenuse osutamiseks kolmandiku kuni poole ulatuses vähem raha.

M. K.: Koalitsioonikõnelustel lepiti kokku – varem pole suudetud seda teha -, et jagame suurema kasvuga piirkondadest raha mujale. (Harjumaal on inimeste sissetulekud võrdluses Euroopa Liidu keskmisega 130 protsenti ja kaugemates kantides vaid 70). See on põhimõtteline muudatus ja oluline tööriist teemaga edasi tegelemiseks.
Ühtlasi võetakse lahti tasandusfondi valem ja vaadatakse üle kohalikud maksuküsimused, et eelkõige rikkamad piirkonnad saaksid täiendavalt lisatulu teenida. Soovime väga keerulised ajad üle elada solidaarsuse põhimõtet rakendades. Seni, kuni meil pole võimalik omavalitsuste rahamurede lahendamiseks saada eelarvesse lisaraha, peame ümber jagama ja samal ajal nuputama, kuidas stimuleerida maapiirkondades majanduse arengut. See pakett tuleb teise lainena, kui esimene on tehtud.

Millised hakkavad olema väikekoolide täiendava toetamise tingimused?

M. K.: Riik toetab kahe esimese astme säilimist, kui koolis õppivate õpilaste arv ei võimalda kooli ära majandada (toetuse täpsemad tingimused on väljatöötamisel). Loomulikult võib alles jääda kolmaski kooliaste, kui see on põhjendatud ja omavalitsus suudab seda pidada. Riigi eesmärk on, et tagada lastele algharidus võimalikult kodu lähedal. Igal juhul suudame toetada 30 kooli aastas 100 000 euroga või 60 kooli 50 000 euroga ja see on neile suureks abiks.

Millised on plaanid investeeringute täiendava toetuse suunamisega maapiirkondadesse?

M. K.: Näiteks väheneb väljaspool kahte suuremat keskust Kredexi majade energiatõhusaks muutmise toetuse omaosalusmäär 30 protsendile. Teiste ELi tõukefondide ettevõtlusmeetmete puhul on kavas jõuda selleni, et investeeringute kogumahust jõuaks 40 protsenti maapiirkondadesse.
Siin tekib kohe lisamure, et kas jagub võimekust seda raha vastu võtta ja omaosalus ära katta. Võib tulla seniste meetmete kohandamist ja pole välistatud täiesti uute meetmete teke. Need arutelud seisavad veel ees.
Viimastel päevadel on ilmnenud küsitavusi hoolekandereformi summade esialgses jaotuskavas. Ma väga loodan, et need vaadatakse üle.

Mis on plaan?

M. K.: Regionaalministeerium loodigi selleks, et ministeerium vaataks igat asja regionaalse õigluse vaatenurgast. Me ei saa sellisel kujul seda kava toetada. Need asjad vajavad kindlasti ülevaatamist – siin tuleb koos partneritega leida lahendus.

Kas mõnest riigikogu liikmest on uuel tööpostil olnud regionaalküsimuste lahendamisel ka abi?

M. K.: On üks riigikogu liige Võru kandist, kes nagu igavene jauram tuleb oma teemaga ja ma ei saa temast enne lahti, kui asjad hakkavad lahenema (saarlaslikult lõbusalt muheledes).

Kuidas toimub rikkamatelt omavalitsustelt tulu jaotamine vaesematele omavalitsustele?

M. K.: Üksikisikute tulude maksustamisel vähendatakse omavalitsusele eraldatavat osa 12,06 protsendilt 11,89 protsendile. Samal ajal suurendatakse riikliku pensionitulu maksustamisel omavalitsuselt eraldatavat osa 1,88 protsendilt 12,06 protsendini. Nii hakkab rohkem raha laekuma nendele omavalitsustele, kus on pensionäride osakaal suurem ehk siis maapiirkondade omavalitsustele.
Peale selle antakse 8,3 miljonit eurot üksikisiku tulumaksust laekuvat raha täiendavalt omavalitsusele tasandusfondi kaudu. Kuna suurte linnade inimesed saavad rohkem palka ja seal suureneb pidevalt palgasaajate arv, siis kasvab nende tulubaas praegu kiiremini. Selle muudatusega pisut aeglustatakse suurte keskuste tulude kasvu ja aidatakse järele maapiirkondade omavalitsuste tulude kasvu. Tulemuseks on, et 14 omavalitsust nii-öelda kaotab ja 64 võidab.