5. märts on häbiväärne tähtpäev. Nimelt saab tänavu tähistada võrdse palga päeva siis, kui käes on hetk, kus  Eesti naised on keskmiselt teeninud välja sama palga, mille mehed teenisid eelmise aasta lõpuks. Kuna sooline palgalõhe on Eestis 17,7 protsenti, tähendab see, et naistel tuleb tänavu meestega võrdse palga teenimiseks töötada keskmiselt lisaks 45 tööpäeva.

Kogu maailmas on naised kõvasti vaeva näinud, et saada meestega võrdset palka. Eriti on palgalõhe südamel olnud sotsiaaldemokraatidel, kes on ikka võrdsete võimaluse ja ausa kohtlemise eest seisnud. Selle teema käilakujuks on olnud Marianne Mikko. Naeruvääristamist ja kriitikat on üksjagu olnud. Vastustajad on näiteks toonud füüsiliselt rasked tööd, kuhu naised ei kipu. Ometi näeme siiani, et auto eest hoolitsemise eest võidakse maksta rohkem kui inimese hooldamise või siis laste õpetamise eest.  Ja varju kipuvad jääma juhud, kui sama töö eest makstakse naissoost töötajale vähem. Tihti on siin põhjuseks soostereotüübid. Näiteks arusaam, et kui naine ametliku tööaja lõppedes koju läheb, on ta kehvem kui kauem tööl viibiv  mees. Ometi ei tohiks efektiivsust ning osavamat ajajuhtimist põlata!

Kehvem palk tähendab, et suurema tõenäosusega saab sinust ka vaene pensionär,  sest pension sõltub ju varasemast sissetulekust. Viletsa palga tõttu kannatavad ka pered. Kui emal on väike sissetulek, on lastel ahtamad võimalused ning tihti on ka kodudes õhkkond pingelisem. Statistikast on teada, et eriti raske on paljude üksikvanemate ning nende laste olukord. Sageli ollakse omamoodi lõksus – töökohalt lahkuda ei tihata ning palka juurde küsida ei julgeta.

On tore, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning Eesti Pank palgalõhest järjest enam räägivad. Ent parempoolsete meetoditega – pikas perspektiivis majanduslikule kahjule rõhudes  – palgalõhet ei murra.  Tähtsad on feministlik vaade –  naiste võrdne kohtlemine ja töötajate õigused laiemalt.

Mida saame kohe teha? Streikida?! Õpetajate, mis suuresti on ju naiste nägu amet, streik on välja toonud kaks olulist tõika. Kindlasti tuleb sõlmida kollektiivlepinguid, mis aitavad töötajatel seljad kokku panna ning üheskoos oma õiguste eest seista kartmata töökiusu. Või siis koondamiseks maskeerunud soovi saada sel moel nõudlikust pedagoogist lahti. Eriti vajaksid selliseid lepinguid kaubandustöötajad, kus lisaks palgale kipub olema suuri puudujääke ületundide tasustamise ja töökeskkonna (olematud puhkeruumid. külmad kauplused) osas. Lisaks veel sage ülemuste ja klientide sõim, ebanormaalsed graafikud, mida on raske pereeluga ühildada ja salatsemine lepingutega.

Teiseks on vaja palkade avalikustamist. Kui palk on avalik, siis ei saa ei müüjat, ehitajat ega ka ajakirjanikku lollitada jutuga, et me maksame sulle erandlikku palka, mille eest pead väga tänulik olema.

Ja alustuseks tuleb muidugi töötajatel astuda ametiühingusse, mis ebaõiglase kohtlemise korral sekkub ning koondunud töötajate huve kaitseb. Pole põhjust arvata, et kõik tööandjad heasüdamlikult sinu eest hoolt kannavad. Enn Kunila ostab ikka pigem Konrad Mäge, mitte ei tõsta Selveri kassapidajal palka.