Õppimine teeb õndsaks!

Aleksandr Popov
Õpetaja, õppejõud, koomik 417
LinkedinInstagram

Olen läbi elu vuranud nagu Hunt Kriimsilm. Olen pidanud erinevaid ameteid turvamehest ja bowlinguklubi rajamehhaanikust ettevõtte juristi ja hobinäitlejani. Praeguseks olen kanda kinnitanud kooliõpetaja ja ülikooli õppejõu ametites ning harrastan nende kõrvalt stand-up koomiku karismaatilisi katsumusi. Mind on alati paelunud lugude vestmine. Soovin, et meie haridus oleks keskselt toetav iga õppija loo vestmisel. Meie riik on kogum lugusid, mida igaüks meist teistega elu jooksul jagab. Ka haridus on kogum lugusid, mis annavad meile vajalikud teadmised iseenda loo vestmiseks. Seisan haarava ja huvitava haridusloo arengu eest!

Soovitajad

 

 

Minu seisukohad

See on minu poliitika teekonna järgmine peatükk. Olen eelnevalt kahel korral kandideerinud Sotsiaaldemokraatide nimekirjas kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas. Mõlemal korral olen seda teinud sooviga panustada haridus- ja kultuurivaldkonna arengusse kodulinnas. Minu elu on mind kokku viinud paljude erinevate isiksuste ja huvialadega, mis kõik on jätnud oma jälje minu elu “loos”. Enda poliitikaga tihedama sidumise põhjuseks pean ma kahte sisemist veendumust, mis koos moodustavad minu jaoks ühtse terviku.

Esimene veendumus on see, et igaühel meist on midagi tagasi anda. Tihti kardetakse seda aga teha, kuna ollakse arvamusel, et “mis mina ikka lähen, mul ju pole midagi olulist öelda …” Iga mõte on oluline. Pelgalt selle tekkimine on juba sündmus. Iga mõte tekib millegi pinnalt – olgu selleks teadmine, tahe või tunnetus. Mina usun siiralt, et igaühe panus on oluline selleks, et me saaksime elada riigis, mis on tõeliselt “meie” jaoks. Meil kõigil on oma teadmiste ja kogemuste kohver kanda – ja selles kohvris on peidus aardeid, mida teistega jagada. Ükski mõte ei ole liiga väike. Kui igaüks meist panustab ühe mõtte on kogumiks teadmiste hulk, mis aitab riigil edasi liikuda.

Teine veendumus on see, et oma kogemustest tuleb rääkida ja neid teistega jagada. Kui ma esimest korda auditooriumi ees seisin, siis olin ma närviline ja kartsin, et mitte kedagi ei huvita, mis mul öelda on. Ma ei pruugi kunagi teada saada, kas oli ka neid keda tõesti ei huvitanud. Küll aga tean ma kindlalt seda, et oli ka väga palju neid, keda huvitas. Nad tegelikult ka tahtsid kuulata ja minu esimesest õpetamise kogemusest sai kutsumus. Ma ei taha kedagi kuulama või õppima sundida. Ma soovin jagada oma lugusi, mis loodetavasti kaasavad teisi kaasa mõtlema ning koos saame me luua aluse meie väikese, aga vaimult tugeva riigi edasiseks arenguks.

Osalemine ja kaasa rääkimine on alguses alati hirmutav. See on iseenda sundimine teekonnale, mis ei pruugi alati minna lepase reega. Aga iga teekond algab esimesest sammust! Mina kutsun teid endaga kaasa tulema ja oma lugusid rääkima. Ka mina soovin rääkida oma loo, millest loodetavasti meile kõigile kasu tuleb. Ja isegi kui me maailma päevaga ei muuda, siis nalja ja naeru saab sellel teekonnal kindlasti!”