Eile lükkas Riigikogu tagasi EKRE seaduseelnõu, mille sisuline eesmärk oli keelustada avalikus ruumis vene keele kasutamine. Olgugi, et tegemist on demokraatia väärtustega vastuolus oleva eelnõuga, mis lõhub ühiskonda ja tekitab julgeolekuriski, on see ka Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olev ettepanek. 

Eesti põhiseaduse paragrahvis 12 on selgelt kirjutatud: “Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.” EKRE koostatud eelnõu eirab aga selgelt seadust ning diskrimineerib mitte-eestlastest elanikke, kelle seas on ka Eesti kodakondsusega inimesi. Statistikaameti andmetel elab meie riigis 1 331 796 inimest, kellest 919 693 on eestlased. See tähendab, et 30% ehk pea kolmandik Eesti elanikke on muu emakeelega inimesed. Kuidas peaksid nemad avalikus ruumis omavahel suhtlema?

Mina olen Eesti kodanik ja patrioot, olen Eestis sündinud, õppinud ja kavatsen siia ka jääda. Ma austan eesti keelt ja kultuuri ning pean ennast eestlaseks. Probleem seisneb selles, et minu emakeel on vene keel, ma olen lõpetanud venekeelse põhikooli ning siiani on mul palju vene keelt kõnelevaid sõpru, kes panustavad Eesti riigi arendamisse ja armastavad meie kodumaad. Mis keeles tohiksin ma EKRE arvates nendega rääkida? Kas näiteks kohvikus koos käies peaksime oma emakeele tasku panema ja alles kodus tagasi suhu panema? Ja kas kodus saan ma emaga vene keeles suhelda või tuleb veel üks ettepanek, mis võtab ära kodu puutumatuse?

Hea küll, oletame, et sellele häbiväärsele eelnõule oleks EKRE leidnud laia toetuse. Kuidas suudaks riik selle rakendamist kontrollida näiteks Narvas, kus vene keelt kõnelevaid inimesi on neli korda rohkem, kui eesti keelt kõnelejaid? Või mis tagajärjed on siis, kui mõne tubli Ida-Virumaal tegutseva ettevõtte venekeelsed töötajad – kes valdavad ka riigikeelt!- suhtlevad omavahel emakeeles? 

Mõtleme korra ka Ukraina sõjapõgenikele, kes ühel päeval ei saaks enam kvaliteetset abi ja nõu ei piiri peal, ei haiglas ega majutuskohas, sest ainuke keel, millest nemad aru saavad, on keelatud demokraatlikus riigis ning mitte keegi, olgu see põgenikekeskuse vabatahtlik või Politsei- ja piirivalveameti töötaja, ei saa hätta jäänud inimest abistada. Jah, alternatiiv võib olla inglise, saksa, prantsuse või jaapani keel, aga sugugi mitte kõik Eesti kodanikud ei valda neid keeli, sõjatingimustest pääsenud inimestest rääkimata. 

Kas me tahame sellist Eestit? Ilmselt mitte. Meie riigis peaks olema kõigil hea, selleks aga  peab arvestama kõigi meie riigis elavate inimeste eripäradega ja looma võimalusi meie ühiskonna arenguks, mitte tegelema arengu takistamisega. Peame mõtlema, kuidas tagada head tingimused õpetajatele, eriti eesti keele õpetajatele, kuidas korraldada tõhusat eesti keele õpet tervikuna ning tegelema ka lõimumise küsimustega. Me peame lahendama probleeme, mitte eirama neid. Paraku aga üritab EKRE visata 30% Eesti elanikkonnast prügikasti. Ärme lähe sellise sigadusega kaasa.