Mulle läheb väga korda elu säilimine Eesti kaugemates piirkondades, mistõttu muretsen väga, et ega me ei muuda uue maksuga maaelu veelgi suuremaks luksuseks, kirjutab riigikogu liige
.Oleme oma väikese riigi arengus jõudnud etappi, kus rahvastiku vananemise ja töökäte vähenemise tõttu ei piisa enam kokku kogutud maksurahast senisel tasemel avalike teenuste säilitamiseks. Rääkimata paremate ja täiendavate uute teenuste ning hüvede pakkumisest. Lühikeses perspektiivis on lahenduseks vaid kaks varianti: kas teha midagi vähem ja saada ühist hüve vähem (keegi pole selles osas ühegi tõsise algatusega välja tulnud, kuulda on vaid populistlikku kõminat) või koguda rohkem maksu.
Võib ju loota, et mõni maksulangetus suurendab ettevõtlusaktiivust ja majanduskasvu, kasvatades nii pikemas perspektiivis maksutulu, kuid siin võtavad muutused aega või ei pruugi nad soovitud kujul tulla. Vahepeal peab aga riik toimima – jooksvad kulutused vajavad katmist. Võimaluseks on ka töökäte oluliselt vabam sissevool, kuid selle sammu mõjusid annab samuti oodata ja on muidki tugevaid vastuargumente.
Miks nii pikk sissejuhatus? Ikka sellepärast, et saaksime olukorrast veidi rohkem ühtemoodi aru. Automaksu kehtestamise üle ei ole tõenäoliselt ülemäära rõõmus ükski parlamendisaadik, kuid avalike teenuste tagamiseks on vaja raha juurde ja seetõttu on praegu laual varamaksu idee, mis lisaks on suunatud tarbimise vähendamisele ja keskkonnahoiule.
Mina oma ilmavaate tõttu pigem loobuksin 3000 eurost suuremat palka saavatele inimestele tulumaksuvaba miinimumi kehtestamisest kui seaksin sisse automaksu. Koalitsioonis tuleb paratamatult teha kompromisse ja seetõttu peabki nüüd automaksu tõsiselt ja sisuliselt edasi arutama.
Mulle läheb väga korda elu säilimine Eesti kaugemates piirkondades, mistõttu muretsen väga, et ega me ei muuda uue maksuga maaelu veelgi suuremaks luksuseks. Eestis hajali paiknevatest taludest peab saama ju kuidagi liikuma. Kui lisada siia tõsiasjad, et meie kliima ei soosi kõikidel aastaaegadel kergliiklust, et omavalitsuste rahapuuduse tõttu on teed kehvasti hooldatud ja et ühistransport on kesine, siis sageli polegi autole ühtegi mõistlikku alternatiivi (pahatihti lausa kõrge kliirensiga ja nelikveolisele autole).
Kindlasti on piirkondi, kus olukorda saaks leevendada ühistranspordi parandamisega, kuid nüüdisaegne, nõudepõhine ja kvaliteetne ühistransport pole ühestki otsast odav lõbu. Seetõttu olen sügavalt veendunud, et võimalikust automaksust kogutava rahaga ei tohi pelgalt eelarveaukusid lappida, vaid märkimisväärne osa sellest peab minema ühistranspordi arendamiseks hajaasustusega piirkondades.
Rahandusministri poolt välja pakutud kahe võimaliku automaksu variandi puhul toetan pigem vanemate autode madalamat maksustamist, sest see annaks leevendust inimestele, kellele käib uue kalli auto soetamine täiesti üle jõu.
Automaksu kehtestamisel tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et see ei tekitaks abitust juurde nendes sihtgruppides, kes täna saavad just tänu autole ise oma hädavajalikud käigud poodi ja arsti juurde tehtud. Mõtlen siin pensionäre ja puuetega inimesi, kelle rahakott on sageli väga ahtake. Neile peaks tulema teatav maksusoodustus. Vastasel juhul on osa inimesi sunnitud oma autost loobuma, mis tähendab, et nende juurde tuleb saata eraldi auto koos juhiga, kes aitab vajalikud sõidud ära teha. Ka see on võimalik, kuid kas ühiskonnale odavam?
Rahandusministri poolt välja pakutud kahe võimaliku automaksu variandi puhul toetan pigem vanemate autode madalamat maksustamist, sest see annaks leevendust inimestele, kellele käib uue kalli auto soetamine täiesti üle jõu. Kokkuvõttes on ka jalajälg keskkonnale väiksem, kui mõelda vanemate autode ehitusele ja pikemale ekspluatatsioonile. Arvestada tasub veel sellega, et sageli on selliste autode aastane läbisõit väga väike, sest tehakse vaid kõige hädapärasemad käigud, ja et talvel oleks maaperes ikka auto, millega murda lükkamata hangedest läbi suuremale teele. Mõistan, et selline variant pärsib teistpidi uuemate ja vähem kütust tarbivate autode läbimurret, kuid siin oleks mõistlik leida kompromiss ja leppida kokku pikemas, näiteks seitsmeaastases üleminekuajas.
Kindlasti tuleb enne otsuseid kõik argumendid rahulikult läbi kaaluda, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Oma autovalikutes saame me ka ise keskkonnasäästlikumalt käituda, seda ikka nii, et sõidud saaksid sõidetud ja ei peaks maalt ära linna kolima. Näiteks mina loobusin uitmõttest soetada 210 kW nelikveoline BMW, mis on vaieldamatult väga mugav ja nauditav auto Võrumaalt Tallinnasse ja tagasi kruiisimiseks, seda ka aeg-ajalt väga libedatel teedel. Sõidan edasi igas mõttes veidi säästlikuma Škoda või Volvoga.