Endine Võru linnapea annab ülevaate, kuidas on Toompeal kulgenud sügisistungjärk, mis on talle tema uues ametis esimene. Samuti toob ta välja rahvasaadikute arutlusi plaanitava automaksu üle ning loetleb toetusi, mille tõstmises on juba kokku lepitud.
Sügisistungijärk Toompeal on käima läinud. Tegelikkuses suhted riigikogus nii sassis ei ole, nagu meedia vahendusel paistab. Eks halb võimendub ja hea tihti ei ületa uudisekünnist. Minule kui jätkuvalt värskele saadikule tundub asi huvitav ja õppimist ning kohanemist on küllaga. Kui küsitakse, kuidas läheb, olen ikka naljatamisi vastanud, et vanade viguritega pole enam midagi teha, kõik tulõ uue oppi.
Omavalitsuses toimetamine ja parlamendipoliitika on nagu öö ja päev. Omavalitsuses on häid asju lihtsam teha, nad ei takerdu nii kiirelt eriarvamuste rägastikku. Aga Toompeal tuleb lisaks 101 erinevalt mõtlevale riigikogu liikmele ja kuuele fraktsioonile leida kooskõla ametnike, lobirühmade, koalitsioonileppesse kirjutatu ja saja muu argumendi vahel. Kokkulepped on keerulised tulema ja valdavalt ei saa tulemustega päris rahule jääda, kuna need on kompromiss väga paljudest vaatepunktidest.
Ja kui arvatakse, et opositsiooni- ja koalitsioonisaadikud põrmugi läbi ei saa, siis kaamerate kinni minnes lõpeb valdavalt värvikas näitemäng valijatele. Olen saanud peaaegu 100 päris toredat uut kolleegi.
Sügisistungijärk on siiani läinud obstruktsiooni tähe all, kuid on näha selle nõrgenemise märke. Kogu opositsioon ei löö enam täiel määral kaasa, sest tajutakse, et see ei teeni rahva huve. Rahvas ootab tegelemist pärisasjadega.
Näiteks ei olnud kuidagi mõistlik kulutada eelmisel nädalal pikki tunde 15 järjestikulisele eelnõule, mis tõstavad sajandikprotsendi võrra kõigile omavalitsustele laekuva tulumaksu osa. Tegelikult seda praeguses olukorras sel viisil teha ei tohikski, kuna omavalitsuste seis on väga erinev ja keskenduda tuleks hoopis kehvemas seisus valdade ja linnade järeleaitamisele.
Käisin sellise ettepaneku vastu ka kõnet pidamas, kus tõin välja, miks ei saa neid ettepanekuid mõistlikuks pidada. Hea meel oli selle üle, et hilisemas debatis toetas opositsiooni esindaja Leo Kunnas minu mõtet, et vaja oleks hoopis omavalitsuste tulude diferentseerimist.
Püüan riigikogus kõigi teemade puhul omada vähemalt üldist ülevaadet, kuid sisuliselt saab tõhus olla, pühendudes kitsamale valdkonnale. Lisaks tööle põhiseaduskomisjonis ja riigieelarve kontrolli erikomisjonis olen põhitähelepanu koondanud kaugemate piirkondade huvide kaitsele. Selle pilguga vaatan ka kõiki õigusakte.
Ülimalt vajalik on tuletada aeg-ajalt suuremate linnade poole kaldu poliitikutele meelde, et olemas on veel maarahvas, kelle huvidega tuleb samuti arvestada.
Nii ongi minu tugeva jälgimise all kaugemate kantide ja ebaõiglaselt koheldud omavalitsuste käekäik. Ühe valemiga kõigile raha jagamine ammu enam ei toimi, kuna algtingimused on nii erinevad. Seetõttu on hea meel, et järgmise aasta riigieelarve eelnõus on astutud esimesed sammud kasvatamaks vaesemate piirkondade tulusid. Plaanis on tunduvalt suuremas mahus nii-öelda Robin Hoodi teha 2025. aasta eelarvega. Seda kõike selleks, et me ei annaks hoogu globaalsele linnastumisele. Kahe keskuse ümbrusesse kokku kuhjatud Eesti ei ole tugev Eesti.
Ka tugevat regionaalset mõju omav automaks on olnud minu teravas huviorbiidis. Oleme koalitsioonikaaslastega pakkunud välja, et vanemate autode puhul tuleb maksta vähem.
Sotsiaaldemokraadid on välja kaubelnud raha, et tihendada maal bussiliine ning parandada liikumisvõimalusi. Samas on hajaasustusega kohtades raske leida autole asendust. Vanema auto tagasihoidlikum maksustamine leevendab pisut muret, et selle pidamine hädapäraste toimetuste tegemiseks ei ole enam jõukohane.
Kahjuks kardetakse koalitsioonis, et siis kirjutatakse suurtest keskustest ja nende ümbrusest end maksu vältimiseks fiktiivselt välja ja maksu laekub oluliselt vähem.
Olen käinud välja idee lisada osa laekuvast automaksu summast hajaasustuse programmi, et aidata maainimestel korda teha oma talukohtade juurde viivad teed. See ei paneks kedagi tormiliselt sissekirjutust muutma, aga kompenseeriks pisut automaksu seeläbi, et kahaneksid kulud teede remontimisele. Automaksu puhul tuleb võidelda ka puuetega inimeste, suurte perede ja vanatehnikahuviliste eest. Siin seisavad tulised vaidlused veel ees.
Parlamendi sügishooaja määrab suuresti eelarve ümber toimuv. Sellest lähtuvad ka opositsiooni nii obstruktsioonilised kui ka sisulised eelnõud. Keerulised ajad seisavad ees ja vaja on teha valusaid, kuid hädapäraseid otsuseid, et saaks jätkata avalike teenuste pakkumist.
Opositsiooni lahked lubadused maksutõusud ära jätta ei pea paraku vett. Koalitsiooni saades ja vastutust kandma hakates lükatakse 80 protsenti varasematest toredatest ideedest kalevi alla, sest tegelikkuses need ei toimi.
Kindlasti vajab vastuvõtmist riigieelarve, kus on ka mitmeid positiivseid asju, mille eest olen koos sotsiaaldemokraatidega seisnud. Näiteks tõuseb elatisabi 100 eurolt 200 euroni, mis on abiks paljudele üksikvanemaga peredele. 5 miljonit lisaeurot läheb harvikhaigustega laste ravi ja lapseeas alanud harvikhaiguste ravi toetamiseks.
Hambaravihüvitis tõuseb 40 eurolt 60 eurole. Rasedate, alla aastase lapse emade, pensionäride, vähenenud töövõimega inimeste, töötute ja toimetulekutoetuse saajate hambaravihüvitis kerkib 85 eurolt 105-le.
Lisaks tekib eakatel 2025. aastal õigus kasutada proteeside ostuks proteesihüvitise kõrval kolme aasta hambaravihüvitist.
Hooldusreformile kulub järgmisel aastal ligi 58 miljonit eurot. Sellel on suur mõju abivajajate ja nende perede heaolule. Pensionide tulumaksuvabastus suureneb 704 eurolt 776 euroni. Alampalk tõuseb 95 euro võrra 820 euroni.
Kahekordistuvad vajaduspõhised õppetoetused, mis on paigal püsinud 2014. aastast saadik. Suuremad toetused kuluvad hädasti ära üliõpilastele, kelle majanduslik olukord on pingeline. Riigilt omavalitsustele antav õpetajate palgafond kasvab 4,2 protsenti.
Ajad on küll rasked, aga kõiges selles ebameeldivas on ka häid killukesi. See paneb meid leidma nutikamaid lahendusi ehk mis ei tapa, teeb tugevamaks.