Terve maailm elab otsekui Islandi vulkaani otsas: mainigem kasvõi Ukrainat, Lähis-Ida, Lõuna-Hiina mere kanti, Süüriat, Malit, Nigerit … Kui meie oma poliitelu vaadata, siis paistab, et meiegi Eestis elame seismiliste võngete piirkonnas.

Põlvkondade kaupa on eestlased olnud sügavalt haridususku rahvas ja see usk on toonud meid siia, kus me oleme. Küsimus on nüüd selles, kas see viib meid ka edasi, kas meie lapsed-noored saavad võimalikult hea ja ajakohase koolituse.

Eesti haridustöötajate liidu juht Reemo Voltri ütleb, et olukord hariduses on katastroofiline: iga kuu lahkuvat ametist 150 õpetajat. Tahaksin loota, et see on stilistiline liialdus. Ometi paistab, et õpetajad hakkavadki streikima, sest tuleva-aastane palgatõus on nii niru, et pedagoogide töötasu jääb suhtarvuna keskmisse palka veel väiksemaks, kui on tänavu, ja lubatud 120 protsenti keskmisest ei paista kusagilt. Ka ei paku poliitikud mingit kindlust tulevikuks.

Ühiskond – valdav osa – toetab praegu õpetajaid Eesti hariduse eest seismisel. Kvaliteetne haridus, ühtlane tase üle riigi, arenev ja motiveeritud õpetajaskond – need on kolm vaala, millel kooliharidus püsib. Edukat riiki ei saa arendada ilma maailmatasemel haridussüsteemita. Haridus on meie prioriteet, teeviit tarka tulevikku.

Sageli kuuleme kurtmist, et eakamad õpetajad lähevad kohe-kohe pensionile, noored aga ei jää kooli pidama, sest koormus on nii kaelamurdev, et nad põlevad läbi; liiati on palk väike. Ometigi ei ole see pilt ühtigi nii mustvalge.

Esiteks on meil tööl viis generatsiooni pedagooge ning koolijuhid peavad arvestama, et mis on hea ühele, ei pruugi hea olla teisele. Töökorraldus vajab suurt paindlikkust.

Mõelda tuleb sellegi peale, et üha rohkematel lastel on õppekeelest erinev kodune keel, et aina tuleb juurde hariduslike erivajadustega õpilasi, et süvenevad lõhed perede sotsiaalmajanduslikes oludes.

Või võtame töötasu. Palju oleneb oludest ja paikkondlikust taustast. Vägagi konkurentsivõimeline oli 2022. aasta õpetajate palk näiteks Valgamaal – maakonna keskmisest 37 protsenti kõrgem. Või ka Saaremaal – 34 protsenti suurem kui sealne keskmine palk. Ent Tartumaal ja Harjumaal, suurte linnade mõjuväljas, makstakse õpetajale piirkonna ligilähedaselt keskmist palka. Et aga Tartus ja Tallinnas on paljudel suured sissetulekud ja elukallidus kõrgem, siis, jah, pedagoogipalgaga ei võta pank jutulegi, kui lähed küsima eluasemelaenu.

Kõike seda ja palju muud – tihti üllatavatki – sisaldab arenguseire keskuse raport «Õpetajate järelkasvu tulevik», mida esitleti möödunud reedel. Ülevaade Eesti koolivõrgu ning õpetajate järelkasvu tulevikuväljavaadetest ja väljakutsetest on põhjalik ja mõttetihe, samas pakub mitmeidki lahendusi. Patt oleks seda koolisüsteemi kujundamisel-korrastamisel mitte arvesse võtta ja mida varem me seda teeme, seda parem.

2040. aastal on Eestis kooliealisi lapsi ligikaudu 13 protsenti vähem kui praegu. Esmapilgul võiks siis väita, et demograafiline suundumus vähendab ka nõudlust õpetajate järele. Sündimus ei kahane aga ühtlaselt üle maa, statistikaameti prognoosi kohaselt Harju- ja Tartumaal see hoopiski kasvab ning toob kaasa vajaduse mitte ainult õpetajate, vaid ka uute koolide järele. Juba praegu on Tartus ja Tallinnas neid koole, kus ühes klassis õpib lausa 40 õpilast. Just suurte linnade suured klassid on kohad, mis õpetajaid läbi põletavad. Mitme uuringu järgi on klassi soovituslik õpilaste arv 15–18.

Samas on meil maakoole, kus õpetaja kohta on ka kuus last. Eestis on küllalt omavalitsusi, kus pedagooge on 1,5 korda rohkem, kui on ametikohti, ja suur hulk õpetajaid töötab osakoormusega.

Maal ei jätku õpetajale õpilasi ja linnas õpilastele õpetajaid. Ei ole vist midagi lihtsamat kui lajatada: eks pangem siis maakoolid kinni ja kupatagem vabaks jäänud pedagoogid pealinna lapsi harima! Aga nii lihtsalt need asjad ei käi. Kõik on mitu korda keerulisem ja nüansirohkem, kui pealtnäha paistab.

Eestis suureneb hariduslik kihistumine ja seda ei saa tasandada ilma õpetajaid väärtustamata.

Lähtudes keskkonnast ja tingimustest, vaadeldakse arenguseire keskuse raportis kolme koolitüüpi: Tallinna ja Tartu koolid, teised linnakoolid ning maakoolid. Igal koolitüübil on omad proovikivid. Mõelda tuleb sellegi peale, et üha rohkematel lastel on õppekeelest erinev kodune keel, et aina tuleb juurde hariduslike erivajadustega õpilasi, et süvenevad lõhed perede sotsiaal-majanduslikes oludes.

Laiatarbehindaja peab headeks koolideks neid, mis näitavad kõrgeid kohti riigieksamite edetabelites. Ent nn eliitkoolid saavad endale õppureid valida ja neis on ülekaalus jõukate perede lapsed. Nende vanemad jõuavad maksta ka tasuliste eratundide eest. Eriti ilmekalt väljendub see näiteks matemaatika riigieksamite tulemustes.

Meil on koole, kus perede mediaansissetulek on 1000 eurot, ja koole, kus see on 4500 eurot. Eestis suureneb hariduslik kihistumine ja seda ei saa tasandada ilma õpetajaid väärtustamata.

Nii mitmeski riigis on aru saadud, et nn võtmetöötajatele – õpetajatele, õdedele, päästjatele – ei suudeta ka parima tahtmise juures maksta konkurentsivõimelist palka, kuigi nad on riigi toimimiseks hädavajalikud. Et muuta need ametid atraktiivsemaks, võiks riik neile pakkuda korteri üürimise kompensatsiooni või õppelaenu hüvitamist. Mis veelgi parem, näiteks viieprotsendilise sissemakse võimalust kodulaenu võtmisel – tingimusel, et õpetaja püsib ametis vähemalt kolm aastat. Ka noor õpetaja tahab ju endale kodu rajada, aga kui ikka netopalk on 1400 eurot kuus, siis pühi suu rahast puhtaks. Seesugune konkurentsieelis – iseäranis Tartu ja Tallinna tarvis – pakutakse välja ka raportis.

Hiljaaegu lahvatas meil kampaania, kuidas teatris käituda: et etenduse ajal kõva häälega ei räägita ja nutitelefoni ei kedrata, popkorni ragistamisest rääkimata. Küllap oleks nüüd viimane aeg lastele ja vanematelegi südamele panna, kuidas koolis käituda. Kuuleme ju pahatihti, et õpetajad on just lapsevanematega kimpus: mina ja mu võsuke – meil on a priori õigus. Iga kodu, meie kõik – ja see ei võta riigieelarvest sentigi – peame meeles hoidma, et õpetaja ei ole klienditeenindaja. Koolmeistri elukutse on alati olnud ülimalt au sees ja küllap on see kõige tähtsam amet üleüldse.