2008. aastani oli nii koalitsioonilepetes kui ka praktikas kõrgema haridusega kultuuritöötajate alampalk (rõhutan: kõrgema haridusega!) võrdsustatud kõrgema haridusega haridustöötajate alampalgaga. Kuna kultuuritöötajaid on suurusjärgu võrra haridustöötajatest vähem, oli see arukas ja õiglane. Siis alanud majanduskriisi tingimustes suutsid haridusministrid õpetajate palga tõusu tagada, kultuuriministrid aga mitte. 2014. aastaks oli vahe kärisenud mitmesaja euroni.
2015.–2019. aasta kultuuriminister Indrek Saar suutis alampalka jõudsalt tõsta, sest see on ainus palganäitaja, millest ametnikud ja riigikogu liikmed aru saavad. See aga tähendas palgataseme ebaõiglast ühtlustamist kultuuriasutuste sees. Nüüd on vahe hakanud jälle kärisema ning sel aastal on õpetajate miinimumkuupalk 1820 ja näitlejatel 1600 eurot. Üle selle taseme saavad igas teatris palka vaid üksikud näitlejad. Kolmapäevasest Eesti Päevalehest võisime lugeda, et majanduslikult tulevad toime töötajad, kes teenivad 2011-eurost brutopalka – see ongi vastus küsimusele, milles näitlejate palgaprobleem seisab.
Näitlejate streik oleks mõttekas üksnes siis, kui see toimuks ühiselt kõigi teiste kultuuritöötajatega ja seda toetaksid solidaarselt ka riigi suuremad ametiühingud. Aga nii kaugel meie rahva streigiteadvus veel kahjuks pole. Kultuuritöötajate üldstreik oleks end kultuuririigiks pidavale riigile muidugi häbiks, aga nagu nägime, ei lasknud Reformierakond end segada isegi õpetajate streigist.
Juba aastakümneid on Eestis ja Islandis teatrikülastuste arv ühe elaniku kohta aastas maailmarekordiline. Julgen öelda, et meil on teatrikunst sama armastatud kui laulupeodki, kuid viimati mainitu avaldub kord viie aasta jooksul, teatriarmastus aga iga päev, maailmas ainulaadsest suveteatri fenomenist rääkimata. See traditsioon tuleneb juba tsaariajal loodud laulu- ja mänguseltsidest, nõukaaegsest ettevõtete ja kolhooside bussidega toimunud suurtest ühiskülastustest, unikaalsest „teatrikuust“ ning nüüdsest kooliteatrite liikumisestki.
Olukorras, kus tehnoloogia areng põhjustab inimestevaheliste otsekontaktide üha pealiskaudsemaks muutumist ning tehisaru areng lubab peagi puhtvirtuaalseid sõpru ja elukaaslasi, kujuneb teatrist ainus fenomen, mis põhineb inimestevahelisel mitmetunnisel vahetul kontaktil. Seda nii saali ja lava vahel kui ka vaatesaalis ning fujeeski.
Ning rääkigu ja kirjutagu nn etenduskunstide friigid mida tahes, teater on massivaatajale ikkagi tähtis lugude jutustajana ning näitleja kui nende lugude ettemängija, kellega võib end ja oma päevaprobleeme samastada ja selles võrdluses neile lahendust otsida.
Riiklikele sihtasutustele (ehk nn suurtele teatritele) ei kuluta riik sugugi palju raha, sest ta maksab kinni endale kuuluvate hoonete ülalpidamise ja korrashoiu ning osaliselt teatritöötajate palgafondi. Üle poole sellest palgarahast tuleb riigile tulu- ja sotsiaalmaksu teel kohe tagasi, lisaks ka piletimüügist laekuv 22% käibemaks.
Keskmise teatripileti (päevaste lasteetenduste ja ooperiesietenduste keskmine!) hind on kõikjal üle maailma umbes 1% riigi keskmisest palgast. Seda on Eestiski püütud hoida. Pileti hinna tõus tähendaks suure osa haritlaskonna teatrist tõrjumist, sest haritlased pole ju kusagil just kõige kõrgemat palka saavate inimeste hulgas. Ja meie teatriarmastuse fenomeni üks aluseid ongi just see, et ta pole ei vormilt, sisult ega ka kättesaadavuselt muutunud elitaarkunstiks.