Eestile on ajaloos olnud väga oluline teiste abi, seega ei tohiks põlata ka ukrainlaste abistamist, ütleb saarlane Jaanis Prii, Briti ristleja mälestust kandva jahi Cassandra kapten.
Järgmised Briti admirali Fremantle’i sõnad võisid saada Eestile saatuslikuks: «Oleme kaotanud nõeluue laeva! Ega meie või kogu oma laevastikku uputada Balti merre!» Jutuajamine admirali ning Eesti saadikute Ants Piibu ja Kaarel Robert Pusta vahel leidis aset Londonis 1918. aasta detsembris.
Nimelt oli Briti eskaader tulemas appi äsja Vabadussõtta astunud Eestile, et tuua Tallinna relvi ja varustust ning turvata pealinna merelt.
Juhtus aga nii, et suur – üle 300 mehega pardal – ja nagu admiral mainis, nõeluus kergeristleja Cassandra jooksis sama aasta 6. detsembril Saaremaa lähistel Saksa miinile ja uppus. Seejärel pööras kogu laevastik ümber ja naasis Kopenhaagenisse. Oli reaalne oht, et Eesti jääb võitluses punavägedega üksi.
Meil läks toona hästi. Piip ja Pusta rõhusid sellele, et ega britid ühe sõjalaeva pärast oma poliitikat muutma ei hakka. Suurriigi poliitika maine maksis ka midagi ja punast joont, nagu nüüd kombeks öelda, nihutati edasi. Briti laevastik sõitis peale järgnenud kõnelust ja arutelusid taas Kopenhaagenist välja. Liepajasse tuli neile vastu Laidoner koos lootsidega. 12. detsembril olid Briti laevad Eestile mõeldud abiga Tallinna sadamas.
Sõnad, mis kõlasid sajand tagasi Londonis, tulid nüüd tuttavad ette just Tallinna sadama lähistel, Hestia Hotel Europas, EKRE valimisprogrammi kinnitamisel. Selgus, et sealgi tahetakse valimistel tõmmata Ukraina toetamisele piiri.
Nagu näha, oleme ise olnud täpselt samasuguses olukorras nagu Ukraina praegu. Erinevus on vaid selles, et Ukraina määrab täna meie saatust.
Ajad ja ajalugu kipuvad korduma veidi teistes situatsioonides. Brittidele ei olnud Eesti toetamine toona mingi oluline julgeoleku küsimus. Eestis ei otsustatud Euroopa tulevikku, nagu praegu Ukrainas.
Meie endi saatus rippus aga sellele vaatamata juuksekarva otsas. Brittide abi saabumine oli ülioluline moraalne pöördepunkt. See aitas korraldada mobilisatsiooni, mis tõi vähem kui kuu ajaga kaitsejõududesse 13 500 meest.
Peab meenutama, et 7. jaanuaril 1919 alanud vastupealetungi alguseks oli Punaarmee vallutanud pea poole Eestist. Meie seis oli selles osas palju lootusetum kui Ukrainal täna.
Nagu näha, oleme ise olnud täpselt samasuguses olukorras nagu Ukraina praegu. Erinevus on vaid selles, et Ukraina määrab täna meie saatust.
Abi ei saa mõõta alati rahas ja isegi mitte inimeludes. Vaid aastavanune kergeristleja oli rahalises mõttes kindlasti väärtuslikum, kui meie abi Ukrainale seni üldse on olnud. Lisaks see, et kuigi õnnetus oli inimelusid arvestades õnnelik – laevaga koos hukkus vaid 11 meeskonnaliiget –, olid need siiski abistava riigi ohvrid.
Mõnikord tundub, et sõda ja selle koledused oleksid nagu mingi formaliteet.
«Aga meid eristab teistest erakondadest see, et Ukraina aitamine meie silmis ei tähenda seda, et ujutame Eesti üle immigrantidega. Tegelikult Ukraina aitamine ei ole võimalik, kui Ukraina jookseb inimestest tühjaks,» ütleb Martin Helme.
II maailmasõja lõpus põgenes Eestis Saksamaale 40 000 inimest. Rootsi põgenes umbes 27 000 eestlast ja kokku loetakse põgenike arvuks 80 000 inimest. Seda meie raas üle miljonilise elanike arvu juures.
Toona ei tekkinud küsimust, et Eesti jookseb inimestest tühjaks ja kes hakkab siis bolševismi vastu võitlema, olgu metsavennana või «sisemise õõnestajana».
Venemaa sõjamasinal on võimalus tuua rindele pea piiramatult kahuriliha ja nad suudavad sulatada ka määramata mahus rumalat tulistavat rauda. Ukrainal on aga piirita kaitsetahe. Ukrainal, nagu Eestilgi sada aastat tagasi, ei ole teist võimalust.
Briti laevadele isiklikult poolele teele vastu läinud Laidoner meenutas hiljem, juba rahuajal: «Kui Inglise laevastik ei oleks 1918. aasta detsembris tulnud Tallinna, oleks meie maa ja rahva saatus kujunenud küll sootuks teisiti, kui ta praegu on, — meie oleksime sattunud enamluse keerisesse.»
Mida ütleks Laidoner täna?
Artikkel ilmus 3. veebruaril 2023 Postimehes.