Leian, et me peame hakkama hindama kõiki ühiskonnaliikmeid mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Iga aastaga konkureerivad riigid üha enam inimeste pärast, sest just neis peitub tõeline arengupotentsiaal. Peame suurendama inimeste kindlustunnet, vabastama neid meeleheitest ja hirmust tuleviku suhtes. Keegi tunda end unustatuna, see peaks olema iseenesest mõistetav.

Alatoitumus lapsepõlves, kooli- ja perevägivald, saamata haridus ja isegi nõrk finantskirjaoskus – see on koorem, mis toob kaasa ka teisi probleeme ja paraku taastoodab ennast põlvest põlve. Raske on eemalduda sellest, mis on alati olnud sinu elu, kui ei näe lahendusi ja läheduses pole kedagi, kes teaks, kuidas sellest välja tulla. Selle peale ei tohi käega lüüa, kõiki tuleb hoida, toetada ja arendada.

Huviharidus peab olema kättesaadav igale lapsele. Peame investeerima haridusse ja teadusesse: just teadus ja kõrge lisandväärtusega majandus loovad rikkust, eriti meie väikses riigis. Peame tagama võrdseid võimalusi, sh palgaarvestuses, tagama tugi ja abivahendeid vajajatele, nagu näiteks menstruatsioonitooteid, mille puudumine segab naiste tööd ja õpet ning seeläbi mõjutab nende konkurentsivõimet.

Peame suurendama kodanikuaktiivsust selge ja läbipaistva rahastamissüsteemi abil ning ühendama maailmas senisest rohkem jõud, et seista vastu agressoritele ja ebaproportsionaalselt võimsatele tegijatele poliitikas ja äris, et ühiselt kaitsta oma väärtusi.