Juba lapsest saati olen tundnud tugevat vastumeelsust igasuguse ebavõrdsuse vastu. Kooliajal hakkasin aktivismiga tegelema ning mõistsin, et soovin minna ülikooli õppima rahvusvahelisi suhteid ja sotsioloogiat, et muuta maailm paremaks kohaks. Asusin õppima just Hollandisse, sest tahtsin elada riigis, kus saan vabalt olla mina ise ja armastada keda tahan. Minu süda murdus 2019 kevadel, kui võimu juurde said Eesti mainet kahjustavad parempopulistid, kes asusid veel tugevamalt siinseid vähemusi kiusama. Mistõttu pärast edukalt ülikooli lõpetamist otsustasin tagasi kolida koduriiki, et seista LGBT+ kogukonna ning Eesti tuleviku eest.

Eesti julgeoleku tagab tugev, sidus ja inimõigusi austav ühiskond, kus kõik tunnevad end kaasatuna. Seisan abieluvõrdsuse eest, et muuta samast soost paaride igapäevaelu lihtsamaks ja turvalisemaks. Nii saab päriselt LGBT+ kogukonnale näidata, et ka meie oleme siin riigis väärtustatud. LGBT+ õigustest hoolimine on oluline märk sellest, et progressiivse digiriigina kuulume ka väärtusmaailma poolest põhja ja lääne sekka, mitte ei võta idanaabrist eeskuju.

Teine minu jaoks äärmiselt oluline teema on tervikliku vaimse tervise poliitika loomine. Olukorras, kus Eesti noorte surmade number üks põhjus on enesetapp, on viivitamatult vaja parandada ligipääsu vaimse tervise teenustele kui ka arendada ennetustegevusi. Enda probleemidest tuleb osata rääkida, lähedasi tuleb märgata ja abi peab saama õigel ajal.