Üks minu vanaisadest oli sotsiaaldemokraat ja temapoolses suguharus oli veel mitmeid sama ilmavaatega inimesi ning püüd võrdsete võimaluste ühiskonna poole minule sobib, kõlagu see kuitahes idealistlikult. Kutsuti mind seejuures mu kergenduseks ilma mingisuguste lubadusteta nimekirja- või ametikohale ning seetõttu oli otsus pärast mõnda aega enda ja perega arutamist päris kerge sündima.

Olen nõus nendega, kes on veendunud, et oma kodu, minul seega esmajärjekorras Tartu, ja riigi elamisväärsemaks nügimisel – harva, kui suudab keegi miskit ära teha kergesti ja kiiresti – ei ole erakondlikkus peatähtis, kõige olulisem on olla normaalne, arutlev inimene. Sarnast olen sattunud lugema Siim Kallaselt: “Nagu mitmed minu teravapilgulised sõbrad, vaatasime meiegi poliitikat läbi inimeste.”

Lühikese sotsiaaldemokraatidesse kuulumise aja jooksul, vara oleks end ses poiitikavärgis kogenuks nimetada, olen aru saanud, et minule ei sobi kuidagi politikaanlus, skeemitamisega oma eesmärkide saavutamine – parem olgu mul häid ideid ja kõneoskust need koosolekusaalis teisitimõtlejateni viia. Ning et kompromissitult ei ole ühiselu korraldamisel võimalik soovitud tulemusi saada ning et just maailmavaade ning ühes suunas tegutsemine on ülitähtsad, eriti kui on teha valikud, mis kümneteks aastateks kaaskondsete elusid mõjutama jäävad.