Minu jaoks on oluline, et igal Eesti inimesel oleks hea elada. Selleks on vaja solidaarset ühiskonda, mille sees üksteist aidatakse, toetatakse ning võimestatakse. Igaühel on õigus kvaliteetsele ja tasuta haridusele, väärika palgaga tööle, kindlale ligipääsule ravi- ja hooldusteenustele ning katkematule turvatundele.

Valdkonnad, mis on minu jaoks südamelähedased ja kuhu ma oskan panustada, on kultuur ja kunst, aga ka näiteks töökeskkond ja (vaimse) tervise teemad. Kõik need kolm puudutavad probleemi, milleks on ravikindlustuse kättesaadavus ja -saamatus täna.

Sel kümnendil on oluliselt muutunud meie töötamise viisid. Nn regulaarse päevatöö kõrval on muutunud olulisemaks ka teised töötamise vormid: tööampsud, hooajalisus, projektipõhisus. Ravikindlustuse tagab aga regulaarselt laekuv sotsiaalmaks.

Sügisel tuli Eesti Kunstnike Liit välja kampaaniaga “Ravikindlustus kõigile”. Kultuurivaldkonnas, rääkides just vabakutselistest, on sageli madalad ja/või ebaregulaarsed palgad ning sotsiaalmaksu ei pruugi nõutud ulatuses-sageduses lihtsalt laekuda. Samuti tasustatakse loovisikuid tihtilugu viisidel, kus puudub sotsiaalmaks: stipendiumid, litsentsi- ja autoritasud, teoste müügitulud.

Ravikindlustusest ilmajäämine puudutab aga kõikide valdkondade esindajaid, kes ei tööta nn traditsioonilisel moel või on valinud mittetöötamise, näiteks kodus perekonna ellu panustamise.
Usun universaalse ravikindlustuse võimalikkusesse, millest võidaksid nii riigisüsteem kui ka kodanik.