Eesti keskkonnajalajälg per capita on üks mustemaid maailmas. Seda eelkõige põlevkivi tõttu. 21.sajandil peaks mis iganes põletamine olema igand. Siin võiks Eestile olla eeskujuks Soome energiapoliitika, mida iseloomustab tehnoloogianeutraalsus. Iga energiatootmine on teretulnud, kui see on vähese heitmega. Pea 40% Soome elektrist on süsinikuheitmeta tuumaenergia. Muide, tänu sellele, et Soome elekter on puhtam, on ka Eesti elekter puhtam, kuna impordime neilt suure osa oma vajaminevast elektrist (päeval, mil seda lugu kirjutan, suisa 64 %)
Loosung “sada protsenti taastuvenergia” kõlab teoorias ilusalt, aga praktikas tähendab vee toomist sõelaga. Saksamaa on investeerinud üle 200 miljardi euro taastuvenergiasse, kuid saab suurima osa oma elektrist kõige räpasemast variandist üldse – kivisöest. Lisaks kasutati kuni Ukraina sõjani vene gaasi, mis aitas kompenseerida Dunkelflautet – aegu, kui tuul ei puhunud ja päike ei paistnud.

Seevastu Prantsusmaa muutis enda elektri peaaegu süsinikuvabaks juba 70ndatel, rajades hulganisti tuumajaamu. Saksamaa pole mitte ühelgi päeval – isegi kõige tuulisemal ja päikselisemal – saanud rohelisuselt Prantsusmaa lähedalegi. Sõgepopulistlik, söe- ja gaasilobbyst mõjutatud otsus sulgeda tuumajaamad on Saksamaa energiakriisi aga veelgi süvendanud.

Eesti peab oma energiajulgeoleku kindlustamisel olema sama tark kui Soome, Rootsi ja Prantsusmaa, ning mitte kordama Saksamaa väga kalliks läinud vigu, seda nii inimeste rahakotile kui keskkonna puhtusele mõeldes.
Tervitame tulevikku targalt ja roheliselt, mitte rumalalt ja räpaselt!