Mul oli plaan. Plaan, et 2023. aasta tuleb möödunust pisut vabama graafikuga. Selline natuke taastumise aasta. Aga elul olid teistsugused plaanid ning pärast mõningast kaalumist olen otsustanud tänavustel valimistel Riigikokku kandideerida. Järva- ja Viljandimaal. Koos Sotsiaaldemokraatidega, muidugi. Olgu siis sedapuhku sõnumiks, et olen südamega Viljandis, aga tegudega Toompeal. Või midagi sellist.

Naljakal kombel meenutas ema, et juba umbes 16-aastasena rääkisin Riigikogust, et “noh-kunagi-ju-võiks,” aga viimastel aastastel ettevõtjana tegutsedes olen igasugusest poliitikukarjäärist unistamise ära unustanud. Aga täna tunnen, et kõik, kel on vähegi huvi ja jaksu, võiksid moel või teisel panustada. Kandideerides. Kaasa elades. Soovitades. Aga valima peaksid kõik.

Olgu see panus suur või väike. Peamine, et panustatakse. Olen õppinud, et suured muutused saavad tihti alguse väikestest asjadest. Olgu siis hetkel selleks väikseks asjaks minu kandideerimine Riigikokku, mis loodetavasti toob mõne inimese rohkem valimiskasti äärde või annab kellelegi tahte ja julguse järgmisel korral ise kaasa lüüa.

Minu jaoks on valimiste üheks põhiteemaks ühenduvus. On see tingitud kommunikatsiooniharidusest, kodulinnast või millestki muust, aga minu jaoks ei ole muud varianti – Eesti (või Viljandi) peab arenema ja olema jätkuvalt avatud maailmale ning ei tohi kapseldudes lühinägelike või egoistlike tungide tuules ajas tagasi liikuda või seisma jääda.

Aga siiski ka mõned fookusteemad, et päris ümar mula poleks:

• Vaimne tervis. Olgu see näiteks tänase sportimistoetuse laiendamine või mõni muu meetod. Oluline on ka senisest veel suurem tähelepanu juhtimine vaimse tervise probleemidele.
• Kliimamuutustega kohanemine. Kliima muutub ja see on teaduslikult tõestatud. Punkt. Sellest lähtuvalt peab Eesti tegutsema: kliimaseadus, plaan tegutsemiseks, tegutsemine. Läks.
• Abieluvõrdsus. No words needed.
• Senisest suurem toetus ja fookus huviharidusele kogu Eestis.
• Universaalne tervisekindlus ehk ravikindlustuse laienemine kõigile.