Viimased kümnendid on olnud pöördelised ka raudteede arengul. Mitte kunagi varem pole Eestis nii palju räägitud keskkonnasõbralikust transpordist kui nüüd. Suuri projekte, millega riik tegeleb, saab kokku lugeda juba kahe käe sõrmedel – lisaks Rail Balticule on käivitumas Eesti raudteevõrgu elektrifitseerimine, Narva ja Tartu suunal reisirongide kiiruste tõstmine, miks mitte ka Haapsalu raudtee väljaehitamine. Arutelud käivad Tallinna ringraudtee ümber, saabumas on uus raudteeveerem Elronile. Mõnes mõttes võiks seda nimetada raudteede revolutsiooniks. Tallinna linna heaks töötades aitasin vedada trammiliikluse revolutsiooni – eelmise kümnendi algul rekonstrueerisime enam kui 30 kilomeetrit Tallinna trammiteid ja ostsime uue veeremi; ehitasime Rail Balticu projekti vahenditest trammitee lõigu Tallinna lennujaama, reoveerisime kogu veeremipargi. Orgaaniliselt liikusin kitsalt, 1067 millimeetrise rööpmelaiusega teedelt edasi laiematele, ehk raudteedele.

Raudtee on kogu maailmas maismaatranspordi selgroog. Kuigi varasematel kümnenditel eelisarendati maanteetransporti, oleme tagasi juurte juures – maanteetranspordi ebaefektiivsus (saaste, kõrged ülalpidamiskulud) toob meid juba keskpikkadel vahemaadel tagasi raudsete rööbaste juurde. Loomulikult ei kao kuhugi ka maanteedel looklevat rekkad; kõigile neist on oma koht logistilises ahelas. Ei kao ka isiklikud autod kui liikumisvabaduse sümbol. Kuid olgu tegemist bussi või rongiga, igal juhul on ühistransport meie keskkonnale kordades parem kui diislist või isegi taastuvelektrist toituvad liiklusvahendid.

Olen sündinud Pärnus, kasvanud üles Kuldses Kodus ja lõpetanud Ülejõe Gümnaasiumi. Praegu on Pärnu mulle oluline nii töö poolest kui ka seetõttu, et mõlemad mu vanemad elavad Pärnus, sugulased nii Pärnu-Jaagupis, Ares kui Uulus. Tänu Rail Balticule olen taas Pärnu patrioot, Pärnu on siiski geograafiliselt Eesti suurim linn ning vajab väga head raudteeühendust!