Kohaliku omavalitsuse olulisust mõistame kriiside tekkimisel. Eesti taasiseseisvumisest on möödunud 30 aastat, kuid omavalitsuste koht avalikus halduses on jäänud tagaplaanile ja tendents süveneb. Enne koroonakriisi toimunud haldusreform oli suur pingutus keskvõimule ja veel suurem väljakutse omavalitsustele. Aga tulemus ei rahulda elanikke ega ka omavalitsusi. Algselt lubatud rahastussüsteemi uuendamine ja omavalitsustele suurema rolli andmine avalikus halduses jäi suures osas lubaduseks. Kahjuks mõistetakse kohaliku omavalitsuse olulisust alles siis, kui on käes kriis ja selgub, et inimesele kõige lähemal ja inimeste probleeme ja vajadusi saab kõige kiiremini ja adekvaatsemalt lahendada ainult kohalik omavalitsus. Tuleb tunnistada, et omavalitsuspoliitika teeb vähikäiku. Sõnades on omavalitsuspoliitika kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuv, finantsiliselt kestlik ja võimekas avaliku võimu kohalik tasand. Tegelikkuses on omavalitsused muutunud keskvõimust nii sõltuvaks, et neid võiks võrrelda riigiasutustega. Autonoomia ei toimi. Minu eesmärk kandideerimisel on juhtida tähelepanu sellele probleemile ning pikas plaanis aidata suurendada kohaliku omavalitsuse rolli avalikus halduses. Riigireformi tuleb jätkata sealt, kus see pooleli jäi ja tegeleda sisuliste teemadega, mitte piiride tõmbamisega. Alustada tuleb uue kohaliku omavalitsuse mudeli loomist, teaduslikul alusel, parimate ja meie õigus- ja kultuuriruumi sobivate praktikate läbitöötamisega. Tuleb luua mõttetank, kus osaleks asjast huvitatud omavalitsused, teadlased ja praktikud. See alustaks rohujuuretasandilt ja ei oleks kinni vanades 90ndate riigiõiguslikes dogmades.