Hoiame Eesti õpetajat!

Kui olin värskelt ülikooli lõpetanud, küsis mu vanaisa Karl, kelleks ma nüüd siis saan. Vastasin uhkusega, et olen õpetaja. Selle peale hakkas vanaisa südamest naerma ja ütles: “Mis õpetaja sina ka oled, sind ei karda ju mitte keegi!”

Selline oli tema kogemus koolist. Õnneks on õpetamise meetodid vahepeal muutunud. Oleme avastanud, et ka õppimine kui meeldiv tegevus viib heade tulemusteni. Eesmärgid on meil ju suured ja las see jäädagi nii, ent nende saavutamiseks peame senisest enam toetama keskkonda, kus õppimine toimub. Panustama nii ruumidesse ja vahenditesse kui ka inimestesse.

Igal Eesti lapsel on õigus turvalisele ja nüüdisaegsele kasvukeskkonnale, heale haridusele ja oma tööd armastavale õpetajale. Kuigi turvalisusele ja füüsilisele kasvukeskkonnale pööratakse üha enam tähelepanu ning vahendeid ja tulemusi mõõtvad testid näitavad Eesti haridust väga heast küljest, paneb nii õpilaste kui ka õpetajate vaimne tervis ja õpetajate rahulolu tööga muretsema. See peab paranema. Selleks:

• maksame õpetajaks ja tugispetsialistiks õppijatele stipendiumit;
• tõstame õpetajate miinimumpalga vähemalt 130 protsendile keskmisest palgast;
• seome lasteaiaõpetajate, huvikoolide õpetajate ja noorsootöötajate palga õpetajate palgakasvuga ning maksame selleks omavalitsustele piisavalt riigitoetust;
• seame sisse õpetaja tasustatud vaba semestri enesetäiendamiseks.