Töötasude vahed Eesti eri piirkondades on röögatud. Vaadates eri maakondade keskmist ja mediaanpalka, peegeldub sealt olukord, mis tekitab muret Eesti majanduse ja ühiskonna pärast tervikuna. Statistika illustreerib seda, mida tunnetame niigi: meie riik on majanduslikult lõhestunud. Eesti kestmajäämise huvides on säärase ebavõrdsuse vähendamine äärmiselt vajalik.
Statistikaameti andmetel on sissetulekute vahe suur ka maakondade sees. Näiteks kui Viljandimaa keskmine palk on täitsa tubli ehk küündib peaaegu 1500 euroni kuus, siis meeste ja naiste võrdluses erineb keskmine palk peaaegu 300 euro võrra. Seesugused käärid laiutavad ka Jõgevamaal. Järvamaal on meeste ja naiste keskmise vahe lausa 400 euro ligi. Ja seda ikka naiste kahjuks. Niisamuti on Viljandimaa 13 000 töötavast inimesest pool tuhat neid, kes teenivad miinimumpalgalähedast töötasu, ning veel tuhandeid, kelle palk keskmiseni ei küündi.
Halastamtuid statistikaandmeid vaadates on mul hea meel, et alampalga tõstmisega seotud aruteludest kumab kõikide asjaosaliste mõistmine: praegune alampalk ei ole väärikas ega äraelamist võimaldav ning seda tuleb kiirendatud tempos tõsta. Just see on olnud ka valitsuse roll läbirääkimisprotsessis – olla suunanäitaja ja öelda: “Sõbrad, on aeg teha otsused palgavaesuse seljataha jätmiseks!” Valitsuse roll on jälgida ja toetada, et palk tagaks inimeste toimetuleku lõpuks ka oludes, kus hinnatõusud on olnud tohutud.
Aga kes on väärt alampalka?
Nelja aasta pärast moodustab alampalk poole Eesti keskmisest palgast. See tähendab, et sõltuvalt majanduse käekäigust jääb nelja aasta pärast piir, millest töötajale vähem maksta ei tohi, vahemikku 1100–1200 eurot. Võrreldes praeguse 725 euroga ja senise tõususammuga on vahe märkimisväärne: alampalk hakkab kasvama 13–16 protsenti aastas.
Muidugi tähendab see murelikke pilke ettevõtjatelt, vahepeal ka karmisõnalist kriitikat, et miks meie “sealt Toompealt” erasektori palga suurust dikteerime. Vastan: sest on loogiline, et kui tõuseb alampalk, tõusevad ka teised palgad. Nagu restoranide ja hotellide liidu esindaja murelikult, ent tabavalt ütles: “Kui koristaja hakkab saama koka palka, tahab kokk enamat”. Aga kui me oleme ühiskonnas otsustanud, et meil on koristajaid vaja, ning ka nemad panustavad samamoodi 40 tundi nädalas, siis miskipärast on seni olnud justkui normaalne, et koristaja ei peagi oma palgast ära elada saama.
Ennist väljatoodud meeste ja naiste palga vahe ei saanud siia juhuslikult kirja: suurem osa miinimum- või sellele ligilähedase palga saajatest Eestis on naised. Olgu nad tööl tervishoiu- või teenindussektoris, töötades koristaja, hooldaja või kassapidajana. Nii mõjutab alampalk kaudselt naiste suhtelist vaesust, sündimust, aga ka peresuhteid ja laiemas plaanis naiste oma elu üle otsustamise võimalikkust.
Kui parempoolsetele poliitikutele ja majandusinimestele meeldib rääkida, et palk tekib tootluse alusel, siis alati seda optimaalset tasakaalu ei leita. Palgavaesus on paratamatult üks turutõrke ilminguid, samuti ei ole palgaläbirääkimised alati võrdsete poolte suhe, mistõttu tõdevad ka majandusteadlased, et jõuõlg võib olla tööandjate poolel. Seepärast kasutatakse sotsiaaldialoogi ja riiklikke raamistikke ühiskonnale parimate lahendusteni jõudmiseks.
Siiski ei peaks keegi kaitsma tööandjate “õigust” maksta igas kuus 160 tundi tööd teinud inimesele 725 eurot. Ja kui tahta siduda töötasu tootlikkusega, siis kas siin pole loogilisem järeldus, et hoopis selle viimasega tuleks midagi ette võtta? Ärid peavad kasvama, investeerima ja suutma muutuda järjest efektiivsemaks, mitte hoolitsema ainult selle eest, kuidas oma töötajatele võimalikult vähe palka saaks maksta.
Riik tuleb siin ettevõtetele vajadusel appi ning aitab takistustest üle: targalt investeerimistoetust kasutades saab hakata ka targemalt ja tõhusamalt tööle ning töötasu orientiiriks enam alampalka ehk seadma ei peagi. Eestile on tulemas Euroopa Liidu rahast vähemalt 320 miljonit eurot piirkondliku ettevõtluse arendamiseks. Just sotsiaaldemokraadid tagasid praeguses valitsuses selle, et sadadest miljonitest jõuaks vähemalt 40 protsenti maapiirkondadesse.
Meie eesmärk peab olema see, et kõigis Eesti piirkondades oleks tasuvat tööd ning kaoks palgavaesus. Lootusetu on siin otsida lahendusi pelgalt ideaalse turu loogikast. Avaliku sektori vastandamine erasektorile või ühe tegevusala vastandamise teisele siin ei aita. Niisiis, ettevõtlikku vaimu ja rahva heaolu tagava majandusmudeli pärisosaks on koostöö riigi, tööandjate ja ametiühingute vahel, seda nii väärilise palgataseme hoidmisel kui ka majanduse arendamisel. Tööandjad ja ametiühingud tõestavad alampalga kokkuleppega, et see suund on võetud, ning seda peabki valitsus toetama.