Usun, et me kõik mõistame seda, et praegu on üks keerukamaid aegu meie elus. Nii majanduslikust kui rahvusvahelisest olukorrast tulenevat ettemääramatust on palju. Käimas on sõda. Me kõik teame seda hästi. Vene Föderatsiooni jõhker agressioon, kuritegu vaba maa ja rahva vastu Ukrainas.

Kuid on ka teinegi sõda. Siinsamas Eestis. Sõda jõhkra hinnatõusu, ettevõtete laostumise ja perede vaesumise vastu. Kumbagi sõda ei tohi kaotada. Esimesel juhul kaotame Ukraina, teisel Eesti. Kui laseme energiakriisil hävitada Eesti perede toimetuleku, on Putin võitnud. Aga me ei lase tal võita!

Ukraina võidu võti on solidaarsus. See, mis on aidanud Ukrainal tänase päevani vastu pidada ja saavutada paljude jaoks uskumatut edu, on saanud võimalikuks ainult tänu rahvusvahelisele solidaarsusele.

Sealhulgas tänu sellele, et meie oleme riigi ja rahvana olnud selles võitluses koos ukrainlastega, ukrainlastega solidaarsed. Sotsiaaldemokraatidena teeme kõik, et Euroopas ja ka Eesti rahva hulgas see solidaarsus püsiks. Et jätkuks relvaabi, et sõjapõgenikud saaks abi, et Ukraina majandus elaks talve üle.

Ka Eesti inimeste parema elujärje võti on solidaarsus. Sotsiaaldemokraadid pole üksnes idealistid vaid ka realistid. Hinnad poes tõusvad kordades kiiremini kui inimeste sissetulekud.

Saame aru, et praegune toimetulekukriis Eestis ei ole lühiajaline – tohutu hinnatõus on pannud raja maha rasketeks aegadeks, ent see kõik on välditav, suund on muudetav. Ka meil on haavatuid ja kannatanuid ning me ei tohi siin silma kinni pigistada. Need on päris inimesed, päris ettevõtted ja päris kannatused.

Eesti  riigi ja rahva üle aegade kestmise võti on solidaarsus. Täpselt niisamuti nagu aitame Ukrainat ja ukrainlasi, peame aitama galopeeriva elukalliduse poolt põrutada ja haavata saanud kaasmaalasi.

Neid, kellel on raske. Peresid ja ettevõtteid, kes veel aasta eest ei tulnud omadega mitte pelgalt toime, vaid ka säästsid, investeerisid ja unistasid paremast tulevikust, nüüd aga tulevad vaevu ots-otsaga kokku, kui sedagi. Me peame olema toeks neile, kes üha rohkem kahtlevad, kas homne päev on ikka parem kui tänane või eilne.

Et hoida ära halvim, peame Eesti peredel ja ettevõtetel aitama püksirihma pingutamise ajastu üle elada. Seejuures ei tohi me lükata kedagi eemale ega kaevata kaevikuid õigete ja valede Eesti inimeste vahele.

Head sõbrad, praeguses kriisis kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. On saanud selgeks, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi ei suuda tagada Eesti rahvusriigi, keskkonna ega kohaliku ettevõtluse kestmist.

Reformierakonna jutustatud vabaturg ja reeglite vähesus on lubanud juhtuda, et nii rahulikumal ajal kui ka kriisides suureneb meil vaesus, vähenevad võimalused kodulähedaseks tööks, heaks hariduseks ning kindlustundeks.

Eesti uus lugu on solidaarsuse ja ühtehoidmise lugu. Ja just solidaarsus oma riigi ja inimeste suhtes on tõeline rahvuslus, tõeline patriotism. Selline, mis annab kindluse, et meie rahval, kodukohal ja riigil on parem tulevik ja seda mitte kauge horisondi taga, vaid järk-järgult juba homme ja ülehomme.

Kriisiaegadel ei tähenda tõeline patriotism suuri sõnu ja tõrvikuronkäike, see vajab tegusid. Eestluse hoidmine ja tugevdamine ei tohi uppuda EKRE ja Reformierakonna suurustlevasse sõnavahtu ning väljamõeldud vastase vastu võitlemisse!

Kütta rahvast üles nii, et meil on kümneis tuhandeis taskuis rusikas, mis surub end kokku vimmas erineva vaatega kaasmaalaste vastu, ei ole laiapindne riigikaitse ega ühtehoidev rahvas, vaid suurepärane sihtmärk Eesti tegelikule vaenlasele. Mõelgem sellele.

Tõeline rahvuslus hoolib, mitte ei vaena. Ühendab, mitte ei eralda. Viib edasi, mitte ei takerdu mineviku varjudesse. Ei EKRE ega Reformierakond paku lahendusi mis viiks Eestit edasi.

Tugev Eesti, kus kedagi ei jäeta maha, on sotsiaaldemokraatide kõige suurem vastutus ja tähtsaim rahvuslik ülesanne.

Seetõttu, head sõbrad, mõeldes tänavusele poliitika-aastale ja eesseisvatele aegadele, ei ole küsimus selles, kas meie valitsusse minek oli ja on poliittehnoloogiliselt hea või halb otsus. Meie valitsusse minek oli vastutustundlik ja Eesti jaoks vajalik otsus.

Oleme valitsuses seisnud igaühe toimetuleku ja väärikuse eest. Ei saa ju kuidagi pidada normaalseks seda, et ajal, mil jõhker hinnatõus võtab inimeste taskust ära iga neljanda euro, tammuvad sissetulekud paigal.

Tänu meile suureneb keskmise ja madalapalgaliste töötasu ligi 400 eurot aastas. Palgad tõusevad õpetajatel, päästjatel, politseinikel, kultuuritöötajatel ja paljudel teistel. Tõusevad selleta, et peaksime tegema järeleandmisi turvatundes või hariduse kvaliteedis või keegi teine peaks kaotama töö.

Tõuseb ka keskmine pension. Tõuseb seitsmesajale eurole ning hooldekodu koht muutub pensioni eest kättesaadavaks. See on põhimõtteline muutus, solidaarsuse märk, et iga inimese elutöö on meie kõigi jaoks tähtis. Tuhanded pered saavad tänu sellele kuni 6000 eurot aastas panustada lastele parema tuleviku kindlustamisse.

Oleme leevendanud ebaõiglaselt kõrgete energiahindade mõju inimestele ja vabaühendustele ning väikeettevõtete energiatoetused ootavad parlamendi otsust.

Hoolimata sellest, et oleme valitsuses teinud palju, ei ole see piisav. Kuigi seisame silmitsi Euroopa keskmisest kolm korda kõrgema inflatsiooniga, on Eesti valitsus panustanud energiakriisi leevendamiseks vaid 0,5% SKTst. Läti samas üle 3%, Leedu üle 6% ja Saksamaa üle 7% SKTst.

Seega oleme praeguses kriisis kõige valusamalt haavata saanud riikide seas. On hämmastav, et olukorras, kus teised Euroopa riigid püüavad oma inimeste ja ettevõtete heaks teha kõik, mis võimalik, peame meie iga päev veenma Reformierakonda, et kriis on päris, inimestel ja ettevõtetel on päriselt raske, ning et see kõik ei lähe üle iseenesest, vaid selleks on vaja valitsuse algatusi, senisest sügavamat koostööd ettevõtjate ja ametiühingutega, vabaühenduste ja kohalike omavalitsustega ning paljude teistega.

Nende valimiste põhiküsimus on inimeste elujärg. Et elujärg paraneks, peavad palgad tõusma. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid. Areneb majandus ja paranevad riigi ning kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad ning kujundada sellist poliitikat, et me oleksime peredena, kogukondadena ja riigina edaspidi kriisideks paremini valmis ja suudaksime neid ka ennetada.

Ei saa kuidagi pidada normaalseks, ega solidaarseks seda, et nelikümmend tundi nädalas ja neli nädalat kuus täistööajaga töötava inimese palk on vaid kuussada eurot.

Küsime Riigikogu valimistel mandaati selleks, et järgnevatel aastatel suureneks palgad, eelkõige madalamad palgad, vähemalt 400 eurot kuus. Et mitte ühegi täiskohaga töötava inimese kuine tööpanus ei oleks vähem väärt kui 1200 eurot. Õiglane palk on elementaarne inimväärikus ja õiglane vastus tohutule hinnatõusule.

Ühes sellega tuleb muuta ajale jalgu jäänud maksusüsteemi. Need, kellel võimalusi rohkem, ka panustavad enam. On solidaarsed niisamuti nagu läänemaailm on solidaarne Ukraina ja ukrainlastega. Oma riigi ja rahva heaks maksude maksmine ei ole karistus, see on privileeg ja tõeliselt rahvuslik ning patriootlik tegu.

Aga me peame aitama ka vastutustundlikke ettevõtjaid, kes raskete aegade kiuste püüavad säilitada töökohti ja ots-otsaga kokku tulla. Kui teised riigid toetavad oma ettevõtteid, meie aga mitte, seame nad nii ebaõiglasse olukorda.

Seetõttu peavad energiatoetuse meetmed laienema ka ettevõtetele kelle kuludest olulise osa moodustavad energiakulud. Ekspordivõimekuse säilitamine ja läbi selle töökohtade hoidmine, on Eesti majanduse jaoks võtmetähtsusega.

Eesti majanduse nurgakivi on haridus. Mitte ainult kooliharidus, vaid huviharidus ja kõigi igas vanuses inimeste võimalus ja vajadus õppida. Enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga ühe erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest.

Meie ühiskondlik heaolu ja majanduse areng oleneb meie inimeste oskustest. Seepärast tuleb ka meil edukale majandusele kohaselt muuta õppimine ja täiendamine töö loomulikuks osaks. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.

Viimastel aastakümnetel on vaatamata sotsiaaldemokraatide kriitikale ja algatustele, mitmed paremerakondade majanduspoliitilised teod ja arusaamad tekitanud rebendeid. See nõuab põhjalikumat muutust kuidas Eesti majandusedu luuakse ja mis roll selles riigil on täita.

Just seetõttu on meie koostamisel oleva valimisprogrammi keskmes  haridus- ja töö- ning regionaalpoliitika. Me ei tohi ka rasketel aegadel kaotada ühtegi kooliteed, väärtuslikku töö- ega kodukohta. Me peame sellest kriisist väljuma tugevamana kui sellesse sisenesime. Vaid nii saab võimalikuks tugev Eesti – turvaline, jõukas ja ühtehoidev ning tulevikukindel ühiskond.

Meie tänane reiting ei peegelda sotsiaaldemokraatide potentsiaali. Iga kolmas valija kaalub meie poolt hääletamist. Meie ühine töö erakonnana on saada nende esimeseks eelistuseks. Oleme erakond, kes tõestab end tegudes, vast seetõttu on ka valijad meie suhtes nõudlikud.

Aga tuletagem meelde, et lastetoetused on tõusnud ja tõusevad vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses. Kooliharidusele ja ka huvitegevusele tuleb lisaraha vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses.  Maksumuudatused madalapalgaliste töötasu suurendamiseks on toimunud vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses. Sotsiaalkaitse on arenenud edasi jõudsalt vaid meie valitsemise ajal. Esimest korda on saanud siseturvalisuse töötajad palgatõusu, ilma et kedagi selleks koondatakse.

Vaja on saada veel tuge lasteaiaõpetajate palgatõusuks, saada eraettevõtted elektri universaalteenuse vihmavarju alla ning muuta maksusüsteem õiglasemaks. Meie programmis on veel ambitsioonikaid samme, mis parandavad ja kindlustavad Eesti rahva elujärge ning riigi julgeolekut.

Meil on mõttekaaslasi ja toetajaid kõikjal Eestis ning me kõik saame palju ära teha selleks, et saavutada suurepärane valimistulemus, osaleda järgmise valitsuse moodustamisel ja võita lahing Eesti perede parema elujärje eest.

Räägime siis iga üks oma lähedaste, sõprade ja töökaaslaste ning naabritega. Vaid nii saavad nad veenduda, et jagavad neid samu sotsiaaldemokraatlikke väärtusi ja unistusi ning usku, et üheskoos ja julgelt tegutsedes, algab parem tulevik juba kohe.

Eesti saatus ei ole jääda juhuse hooleks, vaid tuleb tegutseda. Inimeste elujärg peab paranema, palgad peavad tõusma!