Isegi ametnike koondamise ettepanekuga välja tulnud kaubandus-tööstuskoda mõistab ja ütleb selgesõnaliselt, et ei haridus, tervishoid ega sisekaitse pole kohad, kust praegu kärpida. Saab vaid nõustuda, et need sektorid on vajalikud laiemaks investeeringuks Eesti inimestesse ning Eesti majandusvõimekuse suurendamise nurgakivid.

Küll aga asus rahandusminister Mart Võrklaev kaubandus-tööstuskoja koondamisideed toetama, laiendades seda innukalt just nimelt kõikidele riigitöötajatele ja nende palkade külmutamisele. See tähendaks aga tagasilangust napilt keskmise palga lähedale jõudnud päästjate ja politseinike töötasudes ning ka õpetajatele antud palgalubaduste murdmist. Niisiis toetab Võrklaev justkui mõjuka ettevõtjate organisatsiooni ettepanekut, mida ei ole tehtud.

Lisaks arutleb rahandusminister ERR-ile antud kommentaarides selle üle, et kui näiteks arstide kollektiivlepingud võivad tõepoolest palgakülmutamisel jalgu jääda, siis hariduses või sisekaitses sellist “takistust” pole.

Sotsiaaldemokraadina on mul küll hea meel, et reformierakondlased julgustavad inimesi ametiühinguid looma ja nendesse astuma, et oma õigusi meelevaldse poliitiku ees kaitsta, ent suures pildis ei ole sellised koondamis- ning külmutamisideed ju jätkusuutlikud.

Pimeda kärpimisega eelarvet korda ei tee

Üleüldise kokkuhoiukohtade otsimise vastu ei võitle keegi, aga sedagi peab tegema mõtestatult, näiteks läbi nulleelarve ja rahvastiku vananemise loomulikke protsesse arvesse võttes. Kusjuures siseministeerium näitab selles juba ammu eeskuju: kümne aasta jooksul on siseministeeriumi haldusala vähenenud tuhande inimese võrra. Kokkuhoiukohtade otsimine on pidev protsess. Seda samal ajal kui mõnes teises ministeeriumis inimeste hulk endiselt kasvab.

Siseministeeriumit on viimasel ajal süüdistatud ka “palgarallis”, sest palkade tõusuprotsent on sel aastal kõrgem. Tuletan meelde, et veel eelmisel aastal oli päästja brutopalk 1190 eurot. See hakkas lähenema juba pigem riiklikule miinimumile, jäädes aina kaugemale maha riigis korrutatud jutust meie siseturvalisuse tagajate väärtustamisest. Ja mida väiksemat palka asusin toona korrigeerima, seda suurem tulebki tõusuprotsent. Aga rahas jõudsime alles napilt keskmiseni.

Palgarallisüüdistusega koos näitab rahandusministeerium graafikutel ministeeriumide palgapositsioone kogupalgana, mis viib samuti siseministeeriumi teistest kõrgemale tasemele. Tuleb aga meeles pidada, et see raha on antud ajutiselt kaheks aastaks ning Ukrainas toimuva sõja ja pidevalt lisanduvate ülesannetega seotud lisatöö ja tohutute ületundide korvamiseks. Ületundide, sest tegelikult piisavalt inimesi ei ole. Ületundide, sest päästjad reageerivad ka puhkeajast, öösel või riigipühal.

Õpetajate palku hiljuti juba külmutati aastaks. Nii 2020. kui ka 2021. aastal oli põhjenduseks koroonakriis, nüüd vananenud dogmadel seisev rahanduspoliitika. Praegu on õpetaja – magistritasemel nõutavate kompetentsidega spetsialisti – töötasu alammäär 1749 eurot. Ja alammäärast saavad rohkem palka tihti need, kes teevad ületunde ja täidavad täiendavaid tööülesandeid, mis üldtööaja sisse ei mahugi.

Sellised “kärpeplaanid” ei vii Eesti elu edasi

See kõik ei tähenda, et sotsiaaldemokraadid ei taha otsida kokkuhoiukohti. Me teeme seda ja oleme neid ka miljonite eurode ulatuses välja pakkunud. Küll aga ei pea me õigeks, et kriipsutame läbi eelarveridade maha arengukavades ja strateegiates seatud eesmärgid, ilma et kedagi isegi huvitaks, millest valitsus otsustab loobuda.

Need eesmärgid on tihti sõnastatud läbi inimelude, politsei ja päästjate reageerimiskiiruse või kriisides hakkama saamise.

Pime kärpimine ei ole vastutustundlik riigijuhtimine ning riigi rahaprobleemid ei asu kümme aastat pretsedenditult kõige rohkem püksirihma pingutanud siseministeeriumi asutustes.

Riigieelarve rahaprobleemid on meie maksubaasis. Kuni me ihaleme ühetaolist maksusüsteemi, jäämegi virelema, sest vaesust maksustades tekivad juurde vaid ühiskondlikud probleemid, mitte riigieelarve tulud. Alasti on kistud ka valejutt, et avalikke teenuseid saab paremini ja rohkem pakkuda, kui samal ajal makse vähendada.

Iga inimene loob ühiskonnas oma tööga väärtust ja peab saama ka õiglaselt tasustatud. Valitsus ja riik selleks ongi, et see tasakaal ühiskonnas tagada. Parim lahendus on see, kui jõukusest saadakse osa läbi töö- ja majandussuhete, mitte tänu sotsiaaltoetustele. See kehtib nii avaliku- kui ka erasektori kohta.