Kokkuleppest tõsta alampalk euroopalikule tasemele peaksid tööandjad rääkima uhkusega, mitte kui valitsuse pealesunnitud kannatusest, kirjutab sotsiaaldemokraatide juht Lauri Läänemets.
Olen sel nädalal rõõmuga kiitnud meie tööandjate ja ametiühingute keskliite, kes suutsid paari kuuga jõuda kokkuleppele nii, et saavutaksime miinimumpalga osas 2027. aastaks n-ö euroopaliku taseme. Euroopa Liit on nimelt seadnud sihiks, et igas liikmesriigis moodustaks alampalk 50% keskmisest palgast. See ei ole mingi tobe „banaanikõveruse“ tagaajamine, vaid reaalne meede inimeste toimetulekuks ja väärikaks äraelamiseks. Nüüd on ka Eestis lõpuks seatud siht, et alampalk tõuseb igal aastal 13-16% sammuga ehk protsentuaalselt veidi rohkem kui keskmine palk – nii püüame me nelja aastaga soovitud taseme kinni. See on väärikas žest ka ettevõtjatele endile, kellele on nüüd ette joonistatud ühtlane palgakasvu tempo.
Minu suureks imestuks käib aga tööandjate keskliidu juht pärast kokkuleppe saavutamist ringi justkui rusikas taskus ja räägib sellest kui paljukannatanud ohver – kuidas valima pidi halbade variantide vahel, kuidas valitsus pressis algselt välja utoopilisi palgatõuse ja kuidas nemad hoidsid lõpuks ära selle, et alampalgast saaks „igal aastal parteipoliitiline lehmakauplemine“. Milleks selline kibestunud jutt? Tööandjate juht peaks rääkima uhkusega, kuidas nad soovivad oma töötajate elujärge parandada ja haarasid selleks initsiatiivi. Rõhutama, kuidas iga töökohta loov ettevõtja tahab töötajaga oma äriedu jagada. Et töötaja oleks motiveeritud ettevõtte nimel pingutama, mitte ei murraks oma vahetuse ajal pead, mida täna lastele söögiks lauale panna nii, et kuu lõpuni kuidagi välja veaks.
Valitsuse süüdistamise kõrval möönab küll tööandjate juht ka ise, et 50 protsendi taset aetakse taga euroliidus tervikuna ning veelgi tähtsam nüanss, mida samuti igal sammul rõhutatakse – tööandjatel on kokkuleppes kirjas rida riskistsenaariumeid, mille realiseerumisel võib planeeritud palgatõusule pidurit panna. Üleüldse nendib ta, et tööjõupuudus on Eestis püsiv ja palgaralli käib sõltumata sellest, milline täpselt on alampalga summa. Lisaks inflatsioonist tulenev palgasurve. Leppesse kirja saanud “taganemisteid” keegi enam vaidlustama ei hakka, kuid ausalt öeldes pole meil ühtegi vettpidavat põhjendust miinimumpalgas alla 50 protsendi keskmisest jääda – üldiste väärtuste, inimväärikuse ja Eesti tulevikusuuna mõttes on see ainuõige tee. Ja tõesti, siin on valitsusel ülesanne olla suunanäitaja ja öelda, et sõbrad, on aeg teha need sammud palgavaesuse selja taha jätmiseks.
Me ei ole kurdid ja pimedad kui ettevõtjad oma murekohti väljendavad. On arusaadav, et pidev palkade kasv sööb investeerimisvõimekust. Eriti võib olla tegu, et väiksemas piirkonnas ettevõtet niimoodi lahti hoida. Aga seepärast kinnitamegi, et riik tuleb siin appi ning aitab takistustest üle – targalt investeerimistoetust kasutades saab hakata ka targemalt ja efektiivsemalt tööle ning töötasu orientiiriks enam alampalka ehk seadma ei peagi. Oleme ju aastaid rääkinud, riigi arengusuundadesse kirjagi pannud, et me ei taha olla odava tööjõu riik, vaid teha suure lisandväärtusega tööd. Aga kuidas siis ikka jõuame argumentides selleni, et oma töötajatele selle kalli töö eest maksta ei raatsi?