Rein Jüris kirjutab oma kirjas avalikkusele, et lisaks uimastite ostmise ja tarvitamise lõpetamisele, tuleks lõpetada ka teema avalik käsitlemine. Keeruline, kui mitte öelda võimatu, on selle väitega nõustuda, sest probleemi ignoreerimine ei muuda seda kindlasti olematuks, kirjutab Eesti Päevalehes Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets.
Uimastitest avalikult rääkimine muudab inimesi teadlikumaks ning võimaldab mõista nii tarvitamise kui kogu ülejäänud ahela võimalikke mõjusid ja riske. Lugemine kellegi teise kogemusest võib aidata jõuda otsuseni tarvitamisest loobuda.
Tänavu suvel on nii huvikaitse organisatsioonid kui ka Tervise Arengu Instituut varasemast enam rääkinud just ööelus uimastite tarvitamisest ning seda kahjude vähendamise perspektiivi silmas pidades.
Selline käsitlus on kindlasti positiivne ning selle jätkumist tuleb julgustada, et inimene, kes igal juhul on otsustanud narkootikume tarvitada, teaks, kuidas seda teha võimalikult ohutult, kuidas käituda potentsiaalse ohu korral ning kelle poole ja kuidas hädas pöörduda.
Kahjuks kubiseb Jürise lugu stigmadest ning väga kergelt sildistab autor tarvitajad narkomaanideks. Sellel mõistel on väga negatiivne alatoon. Pigem tekib tunne, et taolise sõnakasutusega inimene on eelarvamuste küüsis lõksus ega huvitu tegelikult, kuidas liikuda tervema ühiskonna suunas.
Sellised stigmad võivad omada hoopis vastupidist mõju ning hoida inimesi abi otsimast, mis omakorda võib viia märksa keerukamate meditsiiniliste ja sotsiaalsete probleemideni.
Eesti uimastipoliitika vajab kaasajastamist ning niivõrd kompleksse teema puhul ei ole mõistlik muudatusi teha ilma avaliku diskussioonita, mistõttu on teema tõstatamine ning mitmekülgne kajastamine soositav.