Paljud lääneriikide liidrid kasutavad jutupunkti, et Ukrainat tuleb toetada “nii kaua, kui vaja”, aga mida see õigupoolest tähendab? Mitte midagi ei tähenda, kirjutab Raimond Kaljulaid.
Endine USA Euroopa vägede ülem Ben Hodges andis hiljuti intervjuu meediaväljaandele The Telegraph, mil ta ütles muuhulgas välja, et tema arvates on probleem, et USA president Joe Biden ei ole öelnud selgelt välja, mis on USA eesmärk Ukrainas.
Pole kahtlust, et USA on Ukrainale abi andmises olnud selgelt esirinnas, eriti kui me räägime sõjalisest abist. Kuid Hodges juhib õigesti tähelepanu sellele, et Vietnami sõjast kuni Afganistani sõjani on asjad läinud halvasti siis, kui poliitikud ei ole sõjaväelastele püstitanud üheselt arusaadavat eesmärki.
Hodgesi kriitikaga lääne suurriikide liidrite suhtes tuleb paraku nõustuda. Retoorika on kena, kuid laialivalguv. Liiga tihti on leiutatud ettekäändeid ja viise, kuidas kõrvale põigata lihtsatele küsimusele vastamisest.
Eesmärk ei saa olla mingi laialivalguv “seisame õlg õla kõrval” või “toetame, kuni vaja”. Ei saa pugeda ka selle taha, et “lõpptulemus on Ukraina otsustada”. See on luule, aga sõda on proosa.
Ukraina juhtkond on ju selgelt välja öelnud, millised on nende eesmärgid. Mida nad veel peaksid otsustama?
Ukraina võimude, kaitseväe ja rahva eesmärk on üks ja see on Ukraina territooriumi täielik vabastamine. Kõigi okupeeritud alade, kaasa arvatud Krimmi poolsaare. Kui lääs seda arvamust ei jaga või peab neid eesmärke naiivseks, siis öeldagu see välja.
Välispoliitiliselt on Ukraina eesmärk selliste julgeolekukokkulepete saavutamine, mis aitavad tagada, et tulevikus Venemaa Ukrainat enam uuesti ei ründa ja eelkõige nähakse sellele garantiid NATO liikmelisuses. Just liikmelisust, näiteks kutset, mitte ilusat juttu avatud ustest. Nende asjade nimel Ukraina sõdib. See on kõigile selge. Mis on lääneriikide eesmärk, seda ei oska keegi öelda.
“Kollektiivne lääs” pole avaldanud ühest toetust Ukraina sõjaeesmärkidele, aga pole ka sõnastanud inimestele ja maailmale arusaadaval viisil, mille nimel tegutsetakse. Kui pole eesmärki, siis pole ka plaani ja kui pole plaani, siis tehaksegi otsuseid kaootiliselt, nagu on tõestanud vaidlused selle ümber, kas anda Ukrainale tanke ja hävituslennukeid.
President Bideni julgeolekunõunik Jake Sullivan kirjeldas USA poliitikat viimati järgmiselt:
“Teeme kõik endast oleneva, et toetada Ukrainat oma suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsel ja samal ajal kavatseme tegutseda viisil, mis aitab ära hoida kolmanda maailmasõja puhkemise.”*
Mida see lause üldse tähendab? Minu meelest ei tähenda see lause absoluutselt mitte midagi. Konkreetne on vaid teine osa: hoiduda kolmanda maailmasõja esile kutsumisest. Kuidas mõõta seda, kas USA või mõni teine riik on teinud “kõik endast oleneva”? Kui mõnel suurriigil on tuhandeid tanke, siis mitu tanki peab andma Ukrainale, et saaks öelda, et tehtud on “kõik endast olenev”?
See on nagu poksitreener, kes ütleb, et eesmärk on teha kõik, et toetada igati sportlase arengut ja püüdlusi medalite võitmisel. See pole mingi eesmärk. Eesmärk peab olema see, et sportlasel on järgmistel olümpiamängudel medal kaelas ja mängitakse sinu riigi hümni. Võimalik, et spordis võibki olla osavõtt väärtus omaette, kuid sõjas oma vabaduse eest loeb ainult võit ja osavõtt ei maksa mitte kui midagi.
Eesmärkide seadmisel peetakse üldiselt oluliseks, et see oleks piisavalt konkreetne ja mõõdetav, et hiljem saab hinnata, kas eesmärk täideti või mitte. Eesmärgi seadmisel tuleb kasuks, kui see on seotud konkreetse tähtajaga. Kui need tingimused on täidetud, siis on võimalik hinnata, kas sõjaline, poliitiline või muu eesmärk on üldse saavutatav või mitte. Saab palju selgemaks, milliseid ressursse on vaja, et eesmärki saavutada.
Praegu kasutavad paljud lääneriikide liidrid jutupunkti, et Ukrainat tuleb toetada “nii kaua, kui vaja”, aga mida see õigupoolest tähendab? Mitte midagi ei tähenda.
Konkreetselt sõnastatud eesmärkidel on ka see voorus, et siis on vähemalt võimalik püüda analüüsida, kas üldiselt liigutakse eesmärgi saavutamise suunas või ei ole pingutused piisavad. Näiteks Euroopa Liit on seadnud konkreetsed eesmärgid süsiniku heite vähendamise osas. Osa meelest on need eesmärgid veel saavutatavad ja osa meelest mitte. Ukraina toetamisel pole mingeid eesmärke sõnastatud, kuidas siis näiteks lääne parlamentide liikmed saavad hinnata, kas täitevvõimu tehtud otsused on olnud õiged ja piisavad?
On toodud välja, et Ukraina küsis aasta alguses kordades rohkem tanke, kui lääs on suutnud Ukrainale lubada, rääkimata nende kohale toimetamisest. Osa tanke jõuavad Ukraina kaitseväeni alles sügisel või koguni järgmise aasta alguses.
Palju räägitakse, et Ukraina kevadine-suvine pealetung peab õnnestuma, aga mida see tähendab?
USA vabariiklastel on lihtne öelda, et Bidenil pole plaani, kuidas sõda lõpetada, seevastu neil on. Populist Donald Trump, vabariiklaste kõige tõenäolisem presidendikandidaat, on lubanud, et lõpetab Ukraina sõja 24 tunniga, kui ta valitakse uuesti presidendiks. Kordan: tegu on vabariiklaste kõige tõenäolisema kandidaadiga ning küllalt tõenäoliselt järgmise USA presidendiga.
Muidugi on sõda 24 tunniga lõpetada võimatu ning loomulikult saab ka Trump sellest ise aru, aga Trumpi meeskond arvestab, et see on see, mida paljud inimesed tahavad kuulda. Trump loomulikult ei ütle, kuidas ta kavatseb seda eesmärki saavutada. Aga valimistel pole see tähtis.
Boris Johnsoni juhtimisel võitsid konservatiivid Inglismaal valimised lubadusega Brexit “ära teha” (“Get Brexit done!”) Seda vaatamata sellele, et mingit väga selget ettekujutust, mil viisil seda kavatsetakse saavutada, Johnsonil endal ega briti konservatiividel tegelikult ei olnud.
Ma ei saa aru, mis takistab president Bideni või Saksamaa kantsler Olaf Scholzil selgelt välja ütelda, kuidas nemad näevad Ukraina sõja lõpplahendust. Millegi nimel nad ju ilmselgelt töötavad. Diplomaatilised suhtluskanalid huugavad kontaktidest. Praegune ebamäärasus võib ju tunduda aruka ja vastutustundliku poliitikana, aga ilmselgelt näitab ajalooline kogemus, et seda see teps mitte ei ole.
Ukraina sõja algusest peale on USA korduvalt indikeerinud, et Ukraina seatud sõjaeesmärgid ei pruugi olla realistlikud. Näiteks USA kõrged sõjaväelased on korduvalt avaldanud arvamust, et Krimmi tagasi vallutamine on erakordselt keeruline, erakordselt aeganõudev.
Poliitikud pole seda otse välja öelnud, aga jääb mulje, et paljude lääne liidrite nägemus on samuti pessimistlik ega usuta, et Ukraina suudaks kogu oma territooriumi vabastada. Kui osa riigist jääb okupeerituks ja Venemaa kontrolli alla, siis ei saa päevakorda tulla Ukraina NATO liikmelisust.
Udujutu ajamine ja keerutamine vähendab usaldust. Üks Vladimir Putini suur nõrkus on muide see, et ta ei ole tegelikult suutnud sõnastada, mille nimel Venemaa sõdib. Hiljutises intervjuus selgitas Wagneri juht Jevgeni Prigožin väga üldarusaadaval viisil seda, kuidas kahte peamist Venemaa poolt sõnastatud eesmärki – Ukraina demilitariseerimine ja “denatsifitseerimine – ei ole suudetud saavutada. Saavutatud on vastupidine olukord. Ukraina armee on üks maailma tugevamaid armeesid (Prigožin rõhutas, et tugevam kui Vene armee) ning Ukrainat toetab kogu maailm.
Putin pole suutnud oma inimestele sõnastada usutavat ja arusaadavat eesmärki, mille nimel riik sõdib. See on tema nõrkus. Meie tugevus võiks ju olla see, et meie suudame seada adekvaatseid eesmärke ning neid siis ka saavutada.
* Jake Sullivan: “We are going to do everything we can to support Ukraine in its defense of its sovereignty and territorial integrity, and we are also going to proceed in a way that avoids World War Three.” (The White House)