Kui mõni riigikokku valitud erakond või poliitik väidab nüüd, et neile tuli täieliku üllatusena see, et riigieelarve kulude ja tulude tasakaalustamiseks on möödapääsmatult vaja suurendada riigi tulusid, siis on need inimesed kas ebapädevad või lihtsalt valetavad. Kõik oli enne teada, midagi ei tulnud üllatusena.

Esiteks, ühelegi vähegi poliitikaga kursis olevale inimesele ei saa tulla üllatusena see, et Eesti riigi kulud on juba pikema aja jooksul ületanud tulusid väga olulisel määral. Eesti Pank on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et see ei ole jätkusuutlik. Seda on korduvalt tehtud ka riigikogu ees.

Just sel põhjusel palusin eelmisel sügisel riigikaitsekulutuste rahastamise arutelule riigikogus ka Eesti Panga esindaja, et keegi ei saaks teha nägu, nagu tuleks Eesti julgeolekuks vajalik kolm protsenti SKP-st kaitsekuludesse lihtsalt kuskilt “eelarvest”. Mitmikraketiheitjaid HIMARS meile keegi niisama ilusate silmade eest ei anna.

Teiseks, ka see, et intressikulud kasvavad ning majandus jaheneb, oli teada enne valimisi. Järelikult ei saanud kellelegi tulla üllatusena, et laenude teenindamine nõuab eelarvest üha rohkem raha ja samal ajal vähendab jahenev majandus eelarvelaekumisi.

Kolmandaks ei ole ju viimaste aastate kuluotsuseid tehtud salaja, need tegi ikka riigikogu ja täiesti avalikult. Täiendavad riigikaitsekulutused, mis on seotud Venemaa kallaletungiga Ukrainale, aga ka uued kohustused sotsiaalvaldkonnas (erakorraline pensionitõus, erakordselt helded perehüvitised jne) olid kõik enne valimisi teada.

Muide, selleks, et olukord oleks pikas perspektiivis veel keerulisem, kahjustas riigikogu eelmine koosseis olulisel määral ka kogumispensionide süsteemi, andes sellega hagu juurde inflatsioonile.

Kuidas saab sellises olukorras teha suuri silmi ja üllatunud nägu, on minu jaoks täiesti arusaamatu. See, et valimiste eel sellest ei räägita, on muidugi eelkõige etteheide poliitikutele, aga täpselt sama palju ka ajakirjandusele.

Ma esindasin Sotsiaaldemokraatlikku erakonda peamiselt julgeolekudebattides. Kõik erakonnad lubasid suurendada riigikaitskulutusi vähemalt kolme protsendini SKP-st. Mõned erakonnad lubasid sellest omakorda palju rohkem – tankiüksuseid, kolmandat jalaväebrigaadi, kaitseväe sõjaaja koosseisu olulist suurendamist ning muidugi täiendavaid sotsiaalseid garantiisi.

Loomulikult ajakirjanikud küsisid, kust tuleb selleks raha. Mitte keegi sellele küsimusele ühtegi vastust ei pakkunud peale sotsiaaldemokraatide. Mitte keegi. Aga sellega lepiti ja mindi edasi.

Olen kümneid aastaid jälginud valimisi teistes riikides. Suurbritannias, Saksamaal ja Prantsusmaal oleks mõeldamatu, et poliitikutel lastaks enne valimisi lihtsalt lubada, toomata välja oma lubadustega seotud kulusid ja nende katteallikaid. Meil aga mindi debattides lihtsalt edasi. Kui vastuseid pole, siis pole, mis sa ikka teed.

Seda ei oleks tohtinud teha. See ei ole täiskasvanud vastutustundliku inimese jutt, et riigikaitse seisukohast vajalikud miljardit lihtsalt tulevad kuskilt. See oleks pidanud olema tohutu skandaal, et erakonnad lubavad sellist eelarvekulu suurenemist ja keelduvad avaldamast, kust nad selleks raha võtavad. Ega nad ju enda raha jaga, ikka rahva raha.

Kordan veel kord: mitte ükski erakond peale sotsiaaldemokraatide ei pakkunud välja mitte ühtegi mõtet, kus neid miljardeid eurosid võtta. Enne valimisi maksudebatti ei toimunud, kuid vähemalt nüüd võiks ju nõuda poliitikutelt sisulisi vastuseid.

“Kui opositsioonipoliitikud ütlevad, et neile valitsuse plaan ei sobi, siis milline on nende plaan koos arvutustega?”Kus on opositsiooni ettepanekud ja arvutused? Meil on prognoositud eelarvepuudujääk suurusjärgus kaks miljardit eurot aastas, kaheksa miljardit eurot nelja aasta peale, üle nelja protsendi defitsiiti. Kui opositsioonipoliitikud ütlevad, et neile valitsuse plaan ei sobi, siis milline on nende plaan koos arvutustega? On keegi seda näinud? Miks te ei näita seda Eesti rahvale? Kui alternatiivseid ettepanekuid koos arvudega pole, siis on see jälle ju tühi jutt.

Lõpetuseks, poliitikud peaksid inimestele ausalt tunnistama sedagi, et praegused maksutõusud aitavad vaid pisut parandada eelarve puudujääki. Me ei räägi sufitsiidis eelarveni jõudmisest, mis peab kindlasti olema meie pikemaajalisem eesmärk. Ja me ei räägi veel ka süsteemse alarahastuse leevendamisest tervishoius, hariduses, siseturvalisuses, sotsiaalsfääris. Kõik need probleemid jäävad ootama paremaid aegu.