See ei ole esimene kord, kui opositsioon kasutab riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevaid võimalusi valitsuse takistamiseks. Teistes demokraatiates tuleb ette, et pikka aega ei suudeta moodustada valitsust ja toimuvad järjestikused erakorralised valimised. Paraku kasutab riigikogu opositsioon sel korral vahendeid, mida on õigusega võrreldud parlamentaarse tuumarelvaga.

Teoreetiliselt on võimalik kokkuleppele jõuda

Kodu- ja töökorra seadusest on leitud võimalus panna riigikogu töö täielikult seisma. Riigikogu istungit ei ole lasta rakendada. Ühtegi eelnõu ei saa menetleda. Riigikogu kui põhiseaduslik institutsioon on välja lülitatud. See on nagu televiisor elektrikatkestuse ajal.

Mitte keegi ei ole seni suutnud välja pakkuda lahendust, kuidas saab seekordset obstruktsiooni ületada. Tõenäoliselt seda võimalust ei olegi. Pantvangi võtjate võim pantvangide üle on absoluutne. See on täiesti ühemõtteliselt põhiseaduslik kriis.

Rõhutan, et ma ei arva, et see viib lähimal ajal mingi väga tõsise plahvatuseni, mis ohustab Eesti riigi püsimajäämist või kehtivat riigikorda. Riigikogus on siiski väga äärmuslike vaadetega saadikuid ja võib-olla on isegi hea, et see kodu- ja töökorra seaduse ilmne viga avastati nüüd. Praeguses koosseisus on teoreetiliselt ikkagi võimalik kokkuleppele jõuda.

Tõeliselt hull oleks olukord siis, kui riigikogu valimised oleks läinud teisiti ning kasvõi käputäie mandaate oleksid saanud otseselt Kremli-meelsed saadikud. Näiteks võiksid Kremili-meelsed saadikud takistada heakskiidu andmist Rootsi liitumisele NATO-ga.

Kujutage ise ette, mida see tähendaks, kui kõik teised NATO riigid ütleksid jah, kuid meie ainsana seda ei teeks.

Alliansi laienemine jääks sellisel juhul puhtalt ainult Eesti taha. Mainekahju oleks tohutu, kahju liitlassuhetele kogu NATO ulatuses, aga eriti muidugi põhjamaadega, oleks kolossaalne.

Piisaks käputäiest riigikogu saadikutest, et blokeerida mistahes otsused, ka need, mis põhiseaduse järgi tuleb riigikogul teha sellisel juhul, kui meid ähvardab sõjaline hädaoht.

Tahaks loota, et Keskerakonna, Isamaa ja EKRE liidrid sellisel juhul obstruktsiooniga ei jätka ega lase riigil hukkuda, aga ainuüksi selline risk on riigile vastuvõetamatu. Teoreetiliselt võivad kriitilisel hetkel otsused blokeerida ka mõned üksikud saadikud, kui nad seda soovivad. Ja me ei saa välistada, et leiduks neid, kes arvavad, et näiteks sõjalise vastupanu osutamise asemel tuleks teha agressorile järeleandmisi.

See tuleb välistada. Selleks on vaja muuta kodu- ja töökorra seadust. Seadust aga ei saa muuta, sest opositsioon ei ole valmis seda isegi arutama. Martin Helme istub piltlikult öeldes saalis granaadiga ning on splindi pannud spiikri lauale. Kui ei meeldi, laseb ta kogu maja koos iseendaga õhku.

Kui sarnane obstruktsioonivõimalus oleks olnud võimalik 1991. aasta ülemnõukogu impeeriumimeelsetel saadikutel, siis ei oleks Eesti 20. augustil saanud iseseisvust välja kuulutada. Kui sellise obstruktsiooni peale oleksid tulnud opositsiooni venemeelsed ja NATO-vastased saadikud aastal 2004, siis oleks olnud võimalik blokeerida Eesti liitumine NATO-ga.

Eksistentsiaalseid julgeolekuriske kõrvale jättes on selge, et nii pole võimalik riiki juhtida, kui riigikogu enamuse tahe ei maksa enam midagi. Parlament, kus iga erakond võib vajutada tuumanuppu, ei suuda täita talle põhiseadusega pandud ülesandeid. Otsuseid, mida toetab enamus, peab olema võimalik teha ka siis, kui need on ebapopulaarsed või kellegi hinnangul valed. Riiki ei saa juhtida absoluutse konsensuse põhimõttel.

Kui opositsioon võib oma maailmavaatest või ka poliitilisest suvast lähtudes panna mistahes hetkel parlamendi töö täielikult seisma, siis meie parlamentaarne riigikorraldus lihtsalt enam ei toimi. Riigikogu on nagu Mihhail Gorbatšov Forosel.

Mis on lahendus?

On pakutud, et riigikogu istungi juhataja peaks ühel hetkel lihtsalt obstruktsiooni jõuga lõpetama. Näiteks teataks istungi juhataja, et on otsustanud, et rohkem eelnõusid ja arupärimised istuda ei saa, protseduuriliste küsimustega tegelemine lõpetatakse ning asutakse menetlema päevakorras olevat eelnõu.

See oleks selgelt vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduslikku kriisi ei saa ületada põhiseadusevastaste meetoditega.

Samuti on pakutud, et tuleb kokku leppida. Minu hinnangul väljapressijatele mingeid sisulisi järeleandmisi teha ei tohi. Protseduurilistes küsimustes võib seda veel lubada, kui see on sisuliselt põhjendatud.

Valitsus ei saa siiski endale lubada, et poliitilisi otsuseid hakatakse dikteerima ultimaatumitega. Sellised ettepanekud tuleb kõik tagasi lükata. Sõnum opositsioonile peab olema ühemõtteliselt, et riigikogu töö blokeerimine tuleb kõigepealt lõpetada ning muidugi tuleb muuta seadust, et parandada selles ilmnenud viga, mida võidakse tulevikus kasutada Eesti Vabariigi vastu.

Kui opositsioon mõistusele ei tule, siis pole midagi teha. Ühel hetkel lõppeb juntimine sellega, et riigieelarvet ei võeta vastu ja tulevad erakorralised valimised. Need on võimalik esile kutsuda ka varem. Mina neid sellisel juhul ei kardaks. Ma olen kindel, et Eesti rahvas karistab riigi akendesse telliskivide loopijaid väga karmilt.

Aga selliselgi juhul peame arvestama riskiga, et järgmises koosseisus on samuti esindatud paremäärmuslikud populistid ja nende kaasajooksikud, kes asuvad samal viisil riigi toimimist ründama. Kui kaos kestab kaua, on see riigile surmaoht.