Eesti ühiskond on vist Mart Helme kohatute seisukohtade ja sõnavalingutega juba nii harjunud, et peale kaht aastat opositsioonis jäävad Helme väljaastumised reeglina suurema avaliku tähelepanuta.
Ajal, mil EKRE oli põgusalt valitsuspartei, tuli Helme sõimu klattida koguni rahvusvahelisel tasemel. Viimasel ajal meenub uudiskünnise ületanud avaldustest veel ainult venekeelses meedias kõlanud arvamus, et „EKRE ei ole Venemaa ega Ukraina poolt, EKRE on rahu poolt,“ mis kulmineerus haledavõitu vabandusega.
„Las mehed vihkavad neid naisi, neid emantsipeerunud naisi.“
Eks ta õige olegi – Eesti avalikus ruumis ei tohiks olla kohta valimatule räuskamisele. Mullegi on soovitatud mitte tähelepanu pöörata Mart Helme sõnavõttudele, aga mul ei lähe kuidagi meelest tema poolt 28. detsembril riigikogus peetud kõne, mis koosnes peamiselt vaid solvangutest ja vasturääkivustest.
Eriti valusalt läks hinge just see raevukas tiraad: „Eestis on üleüldine õhkkond ju selline: mehed on joodikud, mehed peksavad oma naisi, kodus saab kõige rohkem peksa; naised on tublid, naised saavad liiga vähe palka, triibulised nimekirjad peavad olema. See on ka klassiviha õhutamine. See on ka viha õhutamine – meestevastane. Las mehed vihkavad neid naisi, neid emantsipeerunud naisi. Kuulge, see on ebanormaalne! Selle asemel, et meil oleks konsensus, üle kogu poliitilise välja konsensus: perekond on püha. Propageerime paljulapselisi perekondi.“
Milline äraspidine maailmapilt?! Helme käsitluses olevat taolise õhkkonna loonud just sotsiaaldemokraadid, keda ta muuseas süüdistas ka halvustavalt „ühelapseliste naiste“ häälte püüdmises.
Teisisõnu suutis EKRE üks juhtfiguure lühikese mõttekäigu jooksul mõnitada naisi ja alavääristada palgalõhet ning lähisuhtevägivalda. Naiste peksmisest rääkis kunagine siseminister kerglasel, et mitte öelda irvitaval toonil, vaid päev pärast seda, kui politseil tuli taaskord jõulude järel tõdeda, et just pühade ajal lähisuhtevägivald hoogustub. Tänavuste jõulupühade ajal registreeriti Eestis 209 vägivallajuhtumit, mis on paarikümne võrra rohkem kui aasta varem.
Lisaks on hästi teada, et enamik selliseid juhtumeid jääb koduseinte vahele. Kuigi perevägivalla toimepanijad on valdavalt mehed, pole sugugi haruldased väljakutsed, kus politsei peab maha rahustama või kaasa viima agressiivse naise, kes on tõstnud käe oma mehe või pereliikme vastu. Kannatajateks on aga alati lapsed, kes peretülisid pealt näevad või hirmunult kõrvaltoast kuulevad.
Õiglane lahendus jääb järgmise riigikogu koosseisu ülesandeks
Olgu siin üle korratud elementaarsed tõed: oma lähedase löömine või tõukamine on kuritegu ja vägivalda ei tohi pisendada ega ammugi mitte õigustada. See on trampimine ohvrite kannatuste peal. Ma väga loodan, et enamik rahvuskonservatiivide toetajaid peab lähisuhtevägivalda pärisprobleemiks, nagu on pärisprobleemideks ka sooline palgalõhe ja palgavaesus. Viimased on Eestis taas süvenemas ja nendega tuleb samuti tegeleda.
Peatun hetkeks ka perepoliitikal, kus sotsiaaldemokraatidel ja EKRE-l on ületamatud maailmavaatelised erinevused. Kui EKRE poliitikud rõhutasid koos Isamaaga äsjases tulises peretoetuste debatis, et suurperede jõuline toetamine teenib demograafiat ja Eesti rahva taastootmist, siis sotsiaaldemokraadid seisid ja seisavad edasi laste võrdse kohtlemise eest. Meie jaoks on kõik Eesti lapsed ühtemoodi olulised, kasvagu laps siis kolme- või viielapselises peres või üksikemaga peres.
Perede ebavõrdsele kohtlemisele on presidendi kõrval tähelepanu juhtinud ka Lastekaitse liit ja enam kui 8000 inimest, kes andsid oma allkirja märgukirjale „Peretoetused õiglaseks!“. Siinkohal on paslik meenutada, et meie eestvedamisel 2015. aastal rakendunud peretoetuste reform aitas tuua tuhandeid peresid välja vaesusriskist ja süvavaesusest. Laste heaolu Eestis paranes lühikese aja jooksul olulisel määral.
Täna oleme aga olukorras, kus palgad ei tule meeletute hinnatõusudega kaasa, mistõttu on hädavajalik toetada rohkem ka ühe ja kahe lapsega peresid. Täiendavad 20 eurot lapse kohta ei paku väiksema sissetulekuga peredele piisavat kaitset. Kahjuks on reaalne oht, et osa peresid, kus kasvab üks või kaks last, kukuvad lähiajal alla absoluutse vaesuse piiri. Lastega perede jaoks solidaarsema ja õiglase lahenduse pakkumine jääb nüüd järgmise riigikogu koosseisu ülesandeks.
Reili Rand: lähisuhtevägivallast ja „ühelapselistest naistest“ ilma EKRE-like prillideta