Tehke teistele seda, mida soovite, et teile tehtaks!
Olen Helivõlu pilliõpetaja. Tegev Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi, Eesti Kultuuriseltside Ühenduse ja Tähtvere Seltsi juhatuses. Pärimusmuusikaväljal tegutsemine on mind viinud saadete ja artikliteni, samuti loenguteni Elleri muusikakoolis. Omal nahal olen kogenud, et muusika ja kunstidega tegelemine aitab vaimu ja mõistust tasakaalus hoida, nagu ka ravib häiretega lapsi miljööteraapilistes kodudes, mille rajamisele kaasa aitan.
Soovitajad
«Muusikule lisaks on temas peidus väga hea filoloog ja ajaloolane. Kui keegi räägib rumalusi, üritab Ants rääkijat õpetada, kui solvab, üritab lepitada, kui kedagi üritatakse maapõhja kritiseerida, ütleb ta, et «aitab». Tema sagedane ütlus: „Ma kahjuks ei saa, sest mul on pillitund!“, võib osutuda koosoleku organiseerijale küll tüütuks, kuid oma igapäevatööd tõsiselt võttev inimene säilitab reeglina sama hoiaku ka poliitikas.»
«Olime Antsuga lähedased kolleegid Tartu Q-Raadios. Ta oli ja on abivalmis ja toetav töökaaslane, samas on ta loominguline isiksus, kes on nagu ta vennad ja õdegi, kokku kasvanud muusika ja pärimuskultuuriga. Antsu idealismi ei kuluta aeg ega olud ja ta usub siiralt, et maailma ja Eesti inimese elu on võimalik paremaks ja turvalisemaks muuta.»
Minu seisukohad
Üks minu vanaisadest oli sotsiaaldemokraat ja temapoolses suguharus oli veel mitmeid sama ilmavaatega inimesi ning püüd võrdsete võimaluste ühiskonna poole minule sobib, kõlagu see kuitahes idealistlikult. Kutsuti mind seejuures mu kergenduseks ilma mingisuguste lubadusteta nimekirja- või ametikohale ning seetõttu oli otsus pärast mõnda aega enda ja perega arutamist päris kerge sündima.
Olen nõus nendega, kes on veendunud, et oma kodu, minul seega esmajärjekorras Tartu, ja riigi elamisväärsemaks nügimisel – harva, kui suudab keegi miskit ära teha kergesti ja kiiresti – ei ole erakondlikkus peatähtis, kõige olulisem on olla normaalne, arutlev inimene. Sarnast olen sattunud lugema Siim Kallaselt: “Nagu mitmed minu teravapilgulised sõbrad, vaatasime meiegi poliitikat läbi inimeste.”
Lühikese sotsiaaldemokraatidesse kuulumise aja jooksul, vara oleks end ses poiitikavärgis kogenuks nimetada, olen aru saanud, et minule ei sobi kuidagi politikaanlus, skeemitamisega oma eesmärkide saavutamine – parem olgu mul häid ideid ja kõneoskust need koosolekusaalis teisitimõtlejateni viia. Ning et kompromissitult ei ole ühiselu korraldamisel võimalik soovitud tulemusi saada ning et just maailmavaade ning ühes suunas tegutsemine on ülitähtsad, eriti kui on teha valikud, mis kümneteks aastateks kaaskondsete elusid mõjutama jäävad.