Häda ei hüüa tulles

Nagu vanarahvas teadis, hädad ja õnnetused ei käi mitte mööda kive ega kände, vaid kahjuks inimesi pidi.

Suurem osa õnnetustest juhtub ootamatult ja reageerida tuleb kiiresti. Raskemas olukorras on inimelu päästmiseks loetud minutid. Minu pojaga oli hiljuti juhtum, mis tõestas, kui vajalik on osata anda esmaabi.

Kooli söögivahetunnis tõmbas laps toidu kurku, hing jäi kinni ja teadvus hakkas kaduma. Olles varasemalt esmaabi õppinud, tuikus ta õpetajate tuppa ja üritas näidata, mida teha. Õnneks olid kohal kaks meesõpetajat, Raivo ja Kristjan, kes pärast pikka maadlemist said toidu kurgust välja ja sellega päästsid minu lapse elu. Jään elu lõpuni õpetajatele tänu võlgu! 30 sekundit hiljem olnuks liiga hilja.

Märka abivajajat

Vahel näeme, kuidas näiteks bussiootepaviljonis pikali olevast inimesest astutakse mööda, sest küllap on ta purjus. Mis siis, kui ta vaagub hoopis hinge? Paljud meist ei teagi, mida teha. Kui on oskused, tekib ka julgus ligi astuda ja aidata.

Pikaaegse Punase Risti vabatahtlikuna õpetan esmaabi kõigile, kes seda soovivad. Minu südamesooviks on, et alates viiendast klassist oleks igal aastal paar regulaarset koolitundi, milles käsitletakse elupäästvat esmaabi. Kui noor inimene igal aastal natuke meenutab ja mannekeenide peal harjutab, kinnistuvad oskused kriisiolukorras abi anda.

Esmaabi tunnid koolidesse!

Selleks, et õpetada, kuidas helistada õigesti Häirekeskusesse ja inimest elustada, lisaks veel mõned elupäästvad nipid, ei kulu tegelikult rohkem kui näiteks üks tund geograafiat või kehalist ja teine tund ruutjuurtega tutvumist.

Unistus vajab teoks tegemist! Kavatsen kulutada nii kaua Haridus- ja Teadusministeeriumi uksi, kuni iga-aastased esmaabitunnid riiklikku õppekavasse jõuavad.

Sõltumata sellest, kas omad teadmisi esmaabist või mitte, on mul palve: kui märkad hädasolijat, siis astu ligi ja tunne huvi. Kui on vaja elustada, siis usu mind – surnud inimese elustamisel ei saa kunagi asja hullemaks teha. Küll aga võib kiire sekkumine päästa inimese elu.