Ma arvan, et mõned asjad peaks olema ühiskonnas endastmõistetavad, näiteks õpetaja üle keskmise palk, kogu elu töötanud inimene peaks pensioni eest soovi korral saama hooldekodu koha, kõik lapsed on ühtmoodi väärtuslikud jne. Ei ole tark kahelda ka maailmas endastmõistetavates asjades nagu kliima soojeneb, sõjapõgenikke tuleb abistada, viirushaigused on ohtlikud, meditsiini võib usaldada jne. Nimetatud endastmõistetavaid tõdemusi ma tunnustan ja seisan nende aktsepteerimise eest poliitikas. Samas saan elu näinud inimesena aru, et ning väga paljudes asjades siin maailmas tuleb leida kompromiss. Näiteks püüdlen selle poole, et maski – ja vaktsineerimise sõjas, ausammaste sõjas, metsasõjas jne võidaksid mõistlikud lahendused. Ühiskond on niigi parasjagu katki.

Olgu öeldud, eelnõude analüüsil, juriidiliste karide leidmisel jne ei ole minust suurt kasu. Aga mul on pisut annet teravusi tasandada, inimesi lepitada, kompromisse leida ning usun, et seda rolli suudan ma Riigikogus täita.