Ma ei mäleta, et Riigikogu valimistel nii jõuliselt religioosseid argumente oleks esitatud. Ikka on olnud usulisi valimiskompasse, programmide analüüsi religioossest vaatenurgast, soovitusi teatud lubadustega erakondi valida või mitte jne. Konkreetse ilmutusteni ning kellelegi vangistuse soovimiseni pole asjad seni veel läinud.
Ilmutuse puhul vihjan ma Mart Helme kuulutusele ühel hiljutisel koosolekul, kuidas ingel näitas talle laastatud Eestimaad ja Stenbocki majas suust sinist kurjuse udu välja ajavat naist. Jutt, mis oli suuresti inspireeritud Johannese ilmutusraamatust. Vangistuse soovi lugesin EKREs kandideeriva Markus Järvi seinalt, kes näeb meie inimeste tervise eest hoolitsevaid inimesi meeleldi trellide taga: “Nõustun dr Jolleriga täielikult. Tervisele kahjuliku väärinformatsiooni levitamine tuleb lõpetada!
Selleks tuleb Teid, kodanik Joller, koos Kaja Kallase, Tanel Kiige ja teiste süstlapropagandistidega panna vastutama väärinfo levitamise eest. Kui mind peaks riigikokku valitama, siis kavatsen selle eest ka seista. Rootsi kardinad on tapeedimuster, mida Te peaksite pikemat aega kontempleerima.”
On tõsi, et usulisi argumente poliitikas on ikka kasutatud, võtta ajaloost Jeanne d՚Arc-i Prantsusmaa vabastamisel viinud ilmutused, Nikolai II perekonna rohke toetumine Rasputinile või Martin Luther Kingi kuulus kõne „Mul on üks unistus!“ Näited on mitmekesised ning neid analüüsides püüdsin leida teatud mustrit, mis haakuks käesolevate valimiste Eesti variandiga. Viimaks sõnastasin ettevaatlikult, et Eestis on peamine valik armastuseta kristluse ja avatud ning erinevusi aktsepteeriva religioossuse vahel.
Tulles tagasi Mart Helme ja Markus Järvi religioosset poliitikat iseloomustavate näidete juurde, siis võib seal tunda sügavat sarnasust dualistliku must-valge religioossusega, mida mõjukalt esindab näiteks Venemaa patriarh Kirill. Niisugune religioossus jagab maailma heaks ja kurjaks, olgu kurja esindaja siis EV peaminister, vaktsineerimise organiseerija või Venemaa agressiooni õigsuses kahtlev kodanik. See aga ongi armastuseta kristlus, mille kohta apostel Paulus esimeses kirjas Korintlastele ütleb: „Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik
usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust
ühtigi!“ (2. salm).